19.saj lõpul kujunes eestis suurimaks mööblitootjaks 1866.a asutatud Lutheri vabrik, alates 1898 a. Luterma.Alustas Am õpitud tehnoloogia põhjal liitvineerist toolipõhjadega. Tehti ka muud: kontorikappe, diivaneid, tugitoole. Vabriku "salarelvaks" oli oma keemik Oskar Paulsen, kes oli leiutanud veekindla liimi. Palju toodeti mööblit Pariisi mööblialbumi järgi, milles näidised esitattud ajalooliste mööblistiilide kaupa.Stiili pilt oli neogootikast neoklassitsismi ja eklektikani välja. "Luterma" tipuks võib pidada 1895 a. Mustpeade klubile kingitud nn "keisritoole", kusjuures kavand tolleaegselt arhitetilt R. von Engelhardt`lt.Hiljem kingiti ka neorenessanslik tammepuust puhvetkapp. 20.saj alul kui Mustpeade majas klubiruume ümber sisustati, kasutati ka siin "targa valiku" põhimõtet: väike kelder kasutati talupoja renessanss stiili, vanemate toas, aga curulis´e tüüpi nikerdustega toole. H oli levinud kuni teise maailma sõja alguseni
Tihti püüti raudkonstruktsioone osavalt siduda ka klassikalise orderi elementidega. Kuigi metallkonstruktsioonide kasutamine puhtakujuliste teenindushoonete ehitamisel ei andnud küll arhitektooniliselt eriti väljendusrikkaid tulemusi, etendas see tähtsat osa uue ehituslaadi kujunemisel, mida iseloomustab kergus, läbipaistvus ja mahukus. Sisekujundus. Interjööris väljendusid historitsismile omased perioodid - romantilisest dogmaatilise suunani ja sealt edasi eklektikani kõige reljeefsemal kujul. Romantiline suund keskendas peatähelepanu keskaegsetele stiilidele, jäljendati aga ka kõiki teisi stiile. Nii historitsismi romantilise suuna loomingulisuses kui ka dogmaatilise suuna ajaloolises tõetruuduse saavutamiseks kasutati ära kõiki teaduse ja tehnika saavutusi. Erinevates maades olid erinevad stiilieelistused, nt Saksamaal hinnati eriti neorenessanssi, mida seal irooniliselt „lutikastiiliks“ nimetati, seda just rikkalike
annaabi.ee 
