Eitus kombineerub kõneviiside ja modaalsuse, on neist erinev kategooria. Ei ole leitud keeli, kus ei kasutatakse eitust, kuigi eituse enda stilistilise markeeritus võib olla keeliti erinev. Eitus on markeeritud kategooria, mida markeeritakse eituspartikli, eitusverbi ja eitusafiksiga. Eitavatel afiksitel on tendents olla prefiksid, mis on vastuolus sellega, et sufikseid on maailmas rohkem kasutusel. Samuti on eituspartikkel tavaliselt verbi ees (nt mandariini partikkel). Eitusvahendid võivad olla sümmeetrilised, st ei muuda vastava jaatava lause struktuuri, kuid võivad olla ebasümmeetrilised (põhjustavad siis ka muid muutusi lauseid). Loogiline eitus on sümmeetriline, keeleline eitus pole. · kognitiivselt pikem tootmine, mõistmine · pragmaatiliselt omab alati taustal jaatavat vastet · Semantilis-leksikaalselt nõuab erinevaid leksikaalseid vahendeid Eitusega võivad kaasneda sekundaarsed modifikatsioonid: · sõnajärje muutused
see muutub. Partikkel on ka tavaliselt enne verbi. • Eitusverb - evanki keeles on see „ö“ ainult eituse marker, aga aeg ja isik lisanduvad ka sellele, seega see päris verb jääb üksinda lõppu ilma mingite lisanditeta. • Eitusafiks - Eitavatel afiksitel on tendents olla prefiksid, kuigi sufikseid on rohkem. Eitusvahendid - ebasümmeetriline: ek kui mul on raamat, siis eituses läheb „mul ei ole raamatut“ e põhjustab muid muutusi lauses. - sümmeetriliste puhul ei muuda vastava jaatava lause struktuuri. Loogiline eitus on sümmeetriline, keeleline mitte Mõnes keeles esineb topelteitus, mida on seletatud eituse kommunikatiivse olulisusega. prantsuse:
annaabi.ee 
