mängivad rolli kõigi tema osalausete tõeväärtused. Seega a) esimese tehte tõeväärtuse saime nii: vaatasime tulpasid A ja C ning arvutasime välja nende disjunktsiooni tõeväärtuse ; b) teise tulba saime nii: vaatasime tulpa B implikatsiooni eeldusena ja eelmise tehte tõeväärtust implikatsiooni järeldusena ning arvutasime vastava tõeväärtuse lähtuvalt implikatsiooni tõeväärtuse reeglist; c) kolmanda tehte saime nii: eitasime eelmise tehte tõeväärtust; d) neljanda tehte saime nii: vaatasime tulba A ja eelmise tehte tõeväärtust ning arvutasime nende konjunktsiooni tõeväärtuse. 4) Neljas samm vaatame, milline on valemi peatehte alune tõeväärtus. Valemi peatehte tõeväärtus väljendab kogu valemi tõeväärtust (antud juhul on see alati väär, mistõttu võime öelda, et tegu on kontradiktsiooniga): 4 3 2 1 A B C A & ¬(B (A C)
tegemist on ühe ja sama nähtuse - elektromagnetismi - erinevate avaldumisvormidega. Seejuures on suhteliselt sõltumatud vaid ajas muutumatu tugevusega nn. staatilised väljad, muutuv elektromagnetväli sisaldab alati nii elektri- kui ka magnetkomponenti. Lihtne reegel meelespidamiseks: staatilist elektrivälja tekitavad nii paigalseisvad kui liikuvad laengud; staatilist magnetvälja aga ainult ühtlase kiirusega liikuvad elektrilaengud - alalisvool. Juhtivuse teooriates me eitasime ühtlaselt voolavat elektrit (lisaks triivkiirusele oli alati olemas ka soojusliikumise kaootiliselt muutuv kiirus). Et soojusliikumises olevate laetud osakeste poolt tekitatud väljad annavad summana nulli, võib neid magnetismi uurimisel ignoreerida. Iseasi on muidugi nn. molekulaarsed voolud, mis avalduvad aine magnetiliste omaduste kaudu (vaata 11. loengut). Sirgvoolu väli. Biot'-Savart'-Laplace'i seadus. Kirjeldades Örstedi katset, märkisime, et