aspekti nimetas ta maieutika`ks, otseses tõlkes – ämmaemandakunstiks. 4 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Sokrates oma suunavate küsimustega on siin justkui sünnitusabi andja, kes aitab tõest teadmist ilmale tuua. Paljudele kaasvestlejatele aga tundus (vt Alkibiades “Pidusöögis”), et Sokrates oma dialektikaga ironiseerib nende üle. Sõna “iroonia” pärineb kreeka keelsest sõnast eironeia, mis tähendas teatud laadi teesklust. Teeseldes püüab inimene tavaliselt näidata end paremana kui ta tegelikult on. Eironeia tähendab aga sellist teesklust, kus inimene näitab end viletsamana kui ta on. Sokrates oma justkui lapselike “Mis on X?”- küsimustega paistab kaasvestlejatele naiivse inimesena. Väidete kontroll ja kummutamine, mida ta seejärel arendas, näitasid aga seda, et ta ei ole sugugi rumal ega naiivne. Nii jäi mulje, et Sokrates on teadlikult
■ ei kirjutanud ühtegi teost (Platoni ja Xenophoni vahendusel säilinud) ■ “Ma tean, et ma midagi ei tea” ■ 1)lausel saab olla 2 komponenti, tervikuna saab olla vaid väär (olgugi, et ta ise midagi ei tea, et ta teab) 2)väide on silmakirjalik 3)mida rohkem teadmisi, seda suurem on kokkupuude teadmatusega ■ Sokratese filosoofia peamiseks meetodiks oli dialektika, kasutas 4 elementi 1)iroonia (eironeia) 2)maieutika (õpetamismeetod- õpetaja ei jaga uut teavet, vaid esitab küsimusi, mille vastamine juhib õpilase ihaldatud teadmiseni) 3)määratluse otsimine 4)üldistamine ■ arusaam surmast on ambivalentne(kaksikpidine) a)surm on muutumine eimiskiks b)surm on hinge vabanemine kehast ■ Sokrates mõisteti surma noorsoo hukka-ajamise ja ateismi pärast ■ pro et contra- eel-kristlik filosoof
annaabi.ee 
