Nagu ütleb Einhard, laskis Karl õppida teadust mitte ainult poegadel, vaid ka tütardel. Teaduste all mõeldi ,,seitset vaba kunsti". Seejärel pidid pojad, kui vanus lubas ratsutama ja harjutama relvakäsitlemist ning jahilpidamist. Tütred pidid peale vaimuhariduse ,,tegelema lõngatöö ja värtnate ning koonaldega, et mitte harjuda jõude olema, ja isa laskis neile kätte õpetada kõik head kombed". Poegade ja tütarde eest muretses ta niivõrd, et ei einestanud mitte kunagi ilma nendeta, ei võtnud ilma nendeta iial ette ühtegi reisi: pojad ratsutasid tema kõrval, tütred olid rivis nende taga ja terve salk ihukaitsjaid oli pandud neid valvama. Karl oli armastav abikaasa ja õrn isa. Ta tundus olevat tugev mees, aga selle mehe taga peitus ka pisaratega ja nuttev mees, kellele võis kaasa tunda. Nuttis ta kui kaotas sõbra, kui ta kaotas abikaasa, või kui ta kaotas mõne oma lastest. Siin ei kehti
kodusadama terviseks, laupäeval – meie kallite naiste ja pruutide terviseks ja pühapäeval loomulikult nende terviseks, kes on merel. Jääb vaid nentida, et need on igatpidi vajalikud ja üllad toostid. Kui üldiselt on viisakaks kombeks tooste öeldes ja kõnesid pidades püsti tõusta, siis inglise meremehed võivad seda teha ühiskajuti laua taga ka istudes. Isegi siis, kui tervitatakse kuninga(nna)t või mõnd teis kõrget isikut. Legend, miks see nii on, kõlab järgmiselt: kord einestanud Clarence hertsog, tulevane kuningas William IV (teise versiooni järgi Georg IV), koos ohvitseridega ühe sõjalaeva ühiskajutis. Kõrgel külalisel tekkinud loomulikult soov toosti ütelda, mispeale aga hoogsalt püsti tõustes löönud oma kuningliku peakese valusasti vastu kajutilaes asuvat piimi. Kui nüüd ohvitserid omakorda vastutervituseks tahtnud püsti tõusta, ütelnud värske muhuomanik: “Palun jätta, ikka istudes, härrad ohvitserid, teie lojaalsuses pole mul mingit kahtlust
annaabi.ee 
