madalamal. Eilert Lóvborg, kes on samast külast, Jorgeni konkurent, Hedda kunagine austaja ja suur napsumees, ilmub jälle välja. Ta on end peale oma langust ravinud ega joo enam. Ta on armunud ühe foogti naisesse, Thea Elvstedi, tunne on vastastikune. Koos on nad kirjutanud ühe hea raamatu, mis on juba välja antud ja ka ühe, mis alles käsikiri on. Thea vajub Tesmanite juurde sisse, hädaldab et on Eilerti pärast mures, sest see on külla tagasi tulnud, ja et kui ta peaks sinna tulema, et teda siis hästi koheldaks, sest õrn jne... Naine on mures. Hedda teeb endast kohe tema suure sõbra ja paneb ta südant puistama. Moositab nii et kole vaadata.. kunagi oli Thea talle kiusualune ainult. Thea aga jääb teda uskuma ja jutustab kõik ära. Rahaprobleemide tõttu jäävad Hedda ainukeseks meelelahutuseks ta isa püstolid - neid ta siis paugutab.
emotsionaalselt. Tema tundeid rõhutas ka taustal mängiv õrn igatsev muusika, mis aja möödudes aina pingelisemaks muutus. Kogu Thea jutu vältel ei muutunud laval midagi, aeg justkui seisatas. Aja edasi minemisest andis märku vaid tema monoloog ning taustal mängiv meloodia. Aja seisaku peatas Jörgen Tesmani tuppa tulek, mil muusika lakkas ning elu läks justkui edasi. Igatsuse muusikat on kuulda ka hetkel, mil esmakordselt astub lavale/tuppa Eilert. Pilk Hedda ja tema kunagise armastuse Eilerti vahel on püsiv, muusika on igatsev ning kurvatooniline. Ehk vihjab see kummagi igatsusele teineteise vastu, kuid tõendeid sellele ei ole. Valguse ning värvide kaudu saab lavastuses luua palju erinevaid emotsioone. Rahtust ning õudu tekitada ei ole ilmselt keeruline, kuna selleks peaksid laval valitsema tumedad toonid ning valguse tumenemine. Antud lavastuses on kasutatud aga ka lillasid toone. Lillad valgusvihud ilmuvad esmakordselt siis, kui laval on assessor Brack
annaabi.ee 
