Ikka ja jälle laitis ta omaenda oskamatust mõtteid ellu viia, kui oleks pidanud vahest kahetsema hoopis juba tehtut: Poloniuse tapmist, Rosencratzi ja Guildensterni surmasaatmist või Ophelia hülgamist. Kuid need teod taandusid tema äärmusliku loomuse ees pisiasjadeks. Hamlet tegeles ju ,,suurte asjadega", ta oli justkui romantiline sangar, kes sammus kõiki tõkestusi trotsides oma õilsa eesmärgi poole. See ,,üllas" talitlusviis oligi minu arvates tema hulluse kõige ehtsamaks ilminguks. Kindlasti teeb Hamleti mõistmise keerulisemaks asjaolu, et ta teatud seikadel ka mängis hullu. Seda oli ta sunnitud tegema nimelt selleks, et Polonius ega Claudius ei avastaks ta kahtlust vana Hamleti mõrvamise osas. Kui prints mõistis, et ta ülikoolikaaslased on samuti üle läinud võõrasisa poolele, rakendas ta ka nende seltskonnas oma näitlemisoskust ja teeskles hullushoogude all kannatamist. Just selles stseenis sulasid kaks Hamletit üheks: elu olemust
Oli peamiselt Itaalias, äärmiselt lühiajaliselt. 16. saj algul toimus Itaalia kunstis muutus, mis oli tingitud sellest, et inimene hakkas kaotama usku humanismi. Hakati taga igatsema kõike eelnevat ja ilusat. Maneristid jäljendasid renes. suurmeistrite loomingut ja maneeri, eriti oli hinnas Raffael. Kunsti hinnati kunsti pärast. Hinnati tehnilist virtuoossust, välist sära (materjalid, värvid), individuaalsust. Proportsioonid ja harmoonia ei olnud oluline. Ehtsamaks näiteks EL GRECO (1541-1614), õige nimega Theotocopolis, pärines Kreeta saarelt. Kunstnikuks kujunes Veneetsias, suurem osa loomingust tuli Hispaanias ja enamikel juhtudel käsitletakse teda Hispaania kunsti juures. Töid iseloomustas sünge põhitoon , kohati mürgised värvid, pikaks venitatud figuurid. Täid valgustas salapärane, seletamatu valguskuma. Hästi mõjusad tööd ,,Krahv Oragzi matus", ,,Püha Martin ja kerjus", ,,Karjaste
Ei ole enam nii idealiseeriv, vaid rõhutatult rohkem näitab maise elu tähendust ja keskendub siinpoolsele. 1578 hiline luulekogu ,,Sonetid Helenele". Kõik on tõlkinud Semper. Meeleolu täpselt tabavad tõlked. Euroopa luules on saj II poolel, R lõpuperioodil on Hispaanias müstikute e müstiliste luuletajate liikumine (müstiline luule tõuseb esile). Taustaks katoliiklik vastureformatsioon. See tähendas vastusena reformatsioonile ka vajadust usku muuta tõelisemaks, ehtsamaks, vabaneda välisest maailmast, mis mõjutab ja võib muuta usku pealiskaudseks. Igasugune müstika tähendab inimese ja Jumala vahetut suhtlemist. Ei ole mõistuse teel, vaid armastuse, puhta usu, andumise teel. Hispaania kuulsaimad müstilised luuletajaid on kolm Teresa de Avila, Juan de la Cruz, Luis de Leon. Sidet Jumalaga iseloomustatkse müstiliste kujunditega, mitte mõistusega. VT Ülemlaul on inspireerinud. Cruz elas 1542 1591. Ülemlaululikus laadis. Ei ole väga mahukas
annaabi.ee 
