ja mererannik. Elati Saaremaal Loomapidamine suitsutubades. rauatootmiskeskused. (hobused, lehmad, Tekkisid sumbkülad, Keerulisematel aladel lambad jne.). ridakülad ja omaette meistrid (nt. Väiksemal määral hajakülad. relvasepad, ka küttimine ja Kihelkondande ja ehtemeistrid, hiljem kalastamine. maakondade juba ka hõbesepad). Metsamesindus tekkimine. Varanduslik tarvitati kui ainsat ebavõrdsus suur. magusainet. Loobuti väiksematest Vahetus- ja linnustest ja rajati vahenduskauban võimsamad ringvall-
Neid kasvatati arvatatavasti liha ja sõnniku pärast. Piimatootmise eesmärgil kasvatamine on kaheldav, sest tolleaegsed lehmad ei andnud eriti hästi piima. Karjakasvatus oli vabapidamisel põhinev loomad pidid suurema osa aastast ise toitu hankima. Küttimine ja kalapüük on vähemtähtsad, seetõttu polnud eestlased ka väga osavad vibukasutajad. Irduma hakkasid ka teatud käsitööalad: sepatöö (levinud eelkõige Virumaal ja Põhja-Saaremaal), ehtemeistrid (pronksist ja hõbedast, levinud ehted olid käevõrud ja sõled, aga ka rõivaste juurde kinnitatavad spiraalid ja naastud). 11. sajandil hakati kasutama ka potiketra, mistõttu savinõude meisterdamine jäi samuti eraldi käsitööalaks. Toimus ühelt poolt vahenduskaubandus läänest itta vahendati soola, idast läände vahendati karusnahku. Eestil endal oli pakkuda teravilja, sest seda toodeti piisavalt nii iseenda äratoitmiseks kui väljavedamiseks. Seda viidi lääne poole
annaabi.ee 
