mööndusi tehes, võib ka eestlasi pidada oma uskumustest ja tavadest kõvasti kinni hoidmaks rahvaks. Kuigi meie arvukus just ei suurene, ei ole murdnud Maarjamaa rahvast ei sirp ja vasar ega Ruhnu karugi mitte. Teatud vasturääkivus tekib siin kasvatusteadlase Peeter Põllu 1933. aastast pärit väitega, nagu oleks eestlaste häda traditsioonide puudus, see tähendab kommete, harjunud viiside puudumine, mis annaksid stabiilsuse. Irratsionaalsena tunduv ütlus ei seleta mitte kuidagi ehteestlaslikku tava pidada laulupidusid või heisata veebruarikuu kahekümne neljandal päeval Sinimustvalge. Täielikult immanentsena näivad traditsioonid omandavad Põllu seisukohast lähtudes hoopis tühise mõõtme. Eesti pole muidugi mõni vana haritud maa, millele kasvatusteadlane traditsioonides peituvat vaimu omastab, ent ometi ei saa alahinnata vähemalt püüdlusigi hoida au sees ja elus vanu kombeid. Paari aasta taguses Õpetajate Lehes on veel üks kasvatusteadlane, Maie Tuulik, kirjutanud:
poliitikud võimule lähemale pürgisid ja 2010. aasta Mitsubishi Colt. Ma olen üsna kindel, et sellist tehnilist mastaapi ei ole (vähemalt) Baltimaade teatriajaloos kunagi saavutada isegi loodetud. Iga näitleja kohta oli etendusse kaasatud kaks tehnilist operatiivtöötajat, peamiselt kaamera- ja helimehed ning inspitsendid. Samuti näitlejad: raske on mõista kuidas saab ühes pildis improviseerida väga emotsionaalset ja ehteestlaslikku suguvõsatüli palganumbrite teemal ja 10 sekundit hiljem, teises stseenis oma häälevolüümi vähemalt 75 dB vähendada ja pidada vaikne, flegmaatiline monoloog Eesti parteipoliitikast. Ma nii tahaksin olla selle etenduse suhtes objektiivne. Kiidulaul ei võrdu retsensioon, sellest olen isegi aru saanud. Võin öelda, et see etendus on väga tundliku sotsiaalse närvi, laia silmaringi ja kõrge intelligentsiga inimesele
annaabi.ee 
