Ehmestiivalised lendavad loiult ja sugugi mitte meelsasti. Ehmestiivalisi võib leida veekogude lähedusest, nende vastsed elavad vees. Ehmestiivaliste vastseid nimetatakse sageli "puruvanadeks". Ehmestiivaline pikad niitjad tundlad tiiva pind karvane tiivad puhkeolekus kehal katusetaoliselt elavad veekogude ääres lend loid vastseid nimetatakse "puruvanadeks" Ehmestiivaline. Küsimused Võrdle kiili ja ehmestiivalise välimust ja leia vähemalt neli erinevust. Kus arenevad kiilide, kus puruvanade vastsed? Miks me kohtame kiile ja puruvanasid enamasti veekogude ääres?
Ökopüramiid Saarmas Haug Lepamaim, Viidikas, väiksed Taimtoidulised kalad Jõgitakjad, kuuskhein, punavetikas. Tootjad ja toidu- Ahela esimene lüli. Toiduahelad · jõgi-kõõlusleht ühepäeviku vastne särg jõeforell saarmas · rohevetikas vesikirp ahven haug · jõgi-kõõlusleht ühepäevik jõevähk saarmas · Jõeplankton ehmestiivalise vastne kiil konn jõeforell · Jõetakjas kihulase vastne viidikas merisiig haug Toiduvõrgustik saarmas jõeforell Jõevähk rohukonn särg kiil Jõgi-kõõlusleht Ühepäeviku vastne Jõeforell · Jõeforelli on arukalt Vodja jõe suudmest kuni Türi linnani
ehmestiivalised saavad vaid juua vett vi taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab neil munemise ajal paremini ujuda nii vee peal kui vee all. Tiibu 4 on kaks paari, eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. Tiivad on kaetud karvakestega, harva ka soomustega, kuid ehmestiivalise tiivasoomused erinevad liblikate omadest. Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja kuna nad on peaaegu alati hallides vi pruunides toonides, siis aitavad nad putukat maskeerida. Ehmestiivalised suudavad üsna hästi lennata, kuid nad ei liigu tavaliselt veekogust kaugele. On teada ka selliseid liike, kellel tiivad on lendamiseks liiga lühikesed (Baicalina thamastoides) vi puuduvad hoopis (Enoicyla pusilla emased).
Põhjaloomastiku koosseis oli jõe ülem-,kesk- ja alamjooksul oluliselt erinev ja varieerus aastati. Ülemjooksul Kiltsi lõigus oli põhjaloomastik (1979) võrdlemisi liigivaene (29 taksonit),keskmiselt isendirohke ja kõrge biomassiga.Dominantideks olid biomassilt jõe kirpvähk ja arvukuselt kihulase vastsed.Arvukalt leidus vesikakandit ja Eestis harva esineva ühepäevikulise vastseid.Keskmisel hulgal olid esindatud väheharjasussid,kaanid,karpvähiline,vesilestalised,ehmestiivalise,kahetiivaliste,habesääsklaste vastseid.Limused puudusid.Surusääsklaste vastsed moodustasid kõigist 13%.Piibe lõigus määrati bentilisi selgrootuid 44 taksonit.Põhjaloomastiku isendirohkus oli keskmine.Surusääsklaste vastsed moodustasid kõigist isendeist 10%.Keskjooksul Jõeküla lõigus leiti põhjaloomi 42 taksonit.Zoobentose isendirohkus oli alla keskmise,kuid biomass kõrge.Surusääsklaste vastsed moodustasid kõigist isendeist 34%
hulk sarnasem, sest temperatuur ühtlasem. Vooluvete plankton. Koosneb peamiselt bakteritest, ränivetikatest, keriloomadest, vähem suuremaid vetikaid ja vähilaadseid. Liikide arv kasvab allavoolu, kui jõgi algab liustikust, soost või allikast. Sel juhul esineb alguses peamiselt bakterplankton. Bentose hulk väheneb suurvee ajal, kui kandub massiliselt allavoolu. REOFIILID- voolulembesed veeorganismid. Fütoreofiilid: sammaldel ja õistaimedel (ehmestiivalise vastne, mardikaline). Psammoreofiilid: kiires voolus liival. Ainuraksed, keriloomad, nematoodid, ussid, putukad, limused. Nt. jõekarbid, ühepäevikulise vastsed. Peloreofiilid: bakterid, ränivetikad, ainuraksed jne. Ka suuremad selgrootud (mudatuplane, kersaskarp). Veehoidlates kaovad reofiilid. Sogases vees planktonis vähe. Zoobentoses on palju rohem surusääsklasi kui jõgedes. Läbipaistvas vees bentost palju. Veehoidlate nekton: kalad,
annaabi.ee 
