Kuid tulles tagasi õpingute juurde Tehnikakõrgkoolis pean tõdema, et minu ootused hakata õppima kohe huvitavaid aineid said petta. Ootus tormata pea ees erinevatesse autoga seotud laboritesse ja õppida juba esimesel kursusel auto asju olid väärad. Ees ootas filosoofia, mis ei ole kunagi kuulunud mu lemmikute hulka, matemaatika, milles pole ma eriti tugev, ning nii mõnedki teised aine tunnid millest ma hiljem rohkem kirjutan. Lisaks sellele ehmatati juba esimesel septembril õpilased ära kooliga, kõlas nagu see poleks kool vaid hoopis karmi reziimiga noorte vangla, kus iga väikseimgi viga, viib karistuseni ehk antud juhul koolist väljaarvamisega, kõike seda oli ühe päeva jaoks tohutult palju. Ka rühmavanema kohustus määrati vastu tahet peale. Jah, peab tõdema, et algus oli karm ja raske ning hirmutas kohutavalt, kuid eks iga uue asjaga ole nii, et alguses tundub asi hullem kui tegelikult on.
uuesti organiseerida. Ülikooli vastas asuv maja oli jäänud terveks (toimetuse ja trükikoja hoone). 12. juuli hommikuks olid käsikirjad koos ja algas lehe ladumine. Siiski ei õnnestunud lahinguolukorras lehte enne 13. juulit välja anda. Esimene Postimehe number pulbitses usust Eesti iseseisvuse taassündi. Järgmine number pidi alluma juba sakslaste korraldustele. Esialgu ei tekitanud sõjaväetsensuur erilisi raskusi, kuigi kirjamehed ehmatati ära keeluga "Ei mingeid iseseisvaid artikleid!", leht pidi avaldama vaid ametiasutuste teadaandeid, tõlkeid saksa rindelehest ja kohalikku reportaazi. See korraldus püsis umbes nädala, siis tohtis uuesti iseseisvaid artikleid kirjutada, millest aga tuli esitada täpne tõlge komandatuurile. Postimehe peatoimetajaks oli saksa okupatsiooni alguses August Oinas, seejärel Martin Kuldkepp. Muidugi koondusid lehe ümber kultuuriisiksused, kes harrastasid
annaabi.ee 
