hakand poissi kiruma: "Kura sind võtaks kõige oma hullu tükkidega!" Varsti tuldki kohe üks must tõld hooste ja kutsariga nende juure ja viidudki poiss ära seitsme oasta peale. Esti ei ole isa taht poega anda, aga vanakurat üteld, et kui sa lubasid, siis pead aga andma. Kui seitse oastat mööda läind, tuld poiss kodu. Isa hakand kohe pärima, et mis töö peale sa nüüd kua kuradi juures õppisid. "Õppisin vargaks," vastand poeg. Isa põle sest esti arugi soand, muudkui ehmatand ära. Pärast üteld pojale: "Mul põle sulle kua kedagi tööd anda, lähen õige mõisa ja reagin härrale, eks siis soa näha, mis tema ütleb." Kui härra sest kuulda soand, ööld ta: "No hea küll, kui ta väljaõppind varas on, las ta siis tuleb ja varastab minu kõige paremad hobused tallist ära, siis annan ma talle selle eest sada rubla raha, vaat viina ja varastud asjad saab omale veel pealekauba."
kaljuderohke, [- - -] KAHEKÜMNE TEINE LAUL [- - -] - nii nüüd sööstis ka Hektor, mõõk terav keerlemas kämblas. Raevukalt Hektori kannul ent ikka veel tormas Achilleus Tormas ta vastu Achilleus, vaim täis tulvil jõudu kui jahikoer, kes mäel pesast ehmatand hirve on tormilist. Rinda tal kattis kilp särav, kaunisti noore tehtud ning teda nüüd oma ees ajab orgusid, urgusid ning imetaidurlik. Peas aga kiikus kiiver tal mööda; helkiv kuigi peidab see end vahel põõsaisse, jälgede neljaharjane, kus peal kuldsed lehvisid jõhvid – järgi
annaabi.ee 
