nurga kohta maa sisse tikud ning kontrolliti, kas nendega moodustatud nelinurk on ristkülik. Selleks läks vaja nööri, mõõdeti ära nelinurga diagonaalid ning taotleti tikkude nihutamisega nende võrdsust (Tihase 1974: 53). 3.2 Katus Vana talurahvaarhitektuuri iseloomustasid suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused. Nende ehitusvõtted, konstruktsioonid ning vorm kujunesid välja aastasadade jooksul, olenedes kohalikust kliimast, ehitusmaterjalidest, ehitustraditsioonidest jne. Teatavasti on Eesti kliima võrdlemisi niiske. sügis vihmane ning pikk. Päikesepaistelisi ilmu on võrdlemisi vähe. Sagedased on tuuled, eriti saartel ja rannaäärsetes rajoonides. Et kaitsta hoonet ilmastiku mõju eest, pidi ehitama tugeva ja vihmale vastupidava katuse. Ega vanasõna ilmaaegu öelnud, et katus on hoone iga (Tihase 1974: 63). 10 Katuse juures kõige tähtsamaks osaks on sarikad, mida tehti enamasti ümaratest
kujunenud gooti arhitektuur jäi suures osas Itaaliale võõraks. Alates 13.sajandist võis küll täheldada gooti dekoratiivdetailide kasutamist, mitte aga konstruktiivsete põhimõtete järgimist. Prantsusmaalt Itaaliasse tulnud tsistertsi mungad püüdsid oma 13.saj. ehitatud kloostreis küll kinni pidada traditsioonilisest gooti ehituskunstist (Fossanova klooster, eriti kloostrikirik, 12.saj. lõpp, 13.saj. algus), dominiiklased ja frantsiskaanlased seevastu pidasid kinni Itaalias juurdunud ehitustraditsioonidest ja arendasid välja itaalia gootikale iseloomulikud jooned. Need ilmnevad eeskätt lihtsas ruumilises lahenduses, kus gootikale omast vertikaalsuspüüet tasandasid ümarkaarsed avaused ning horisontaalsete ridadena laotud 60 polükroomne tahveldis. Frantsiskaanlaste varaseima ehitise Assisi kloostrikompleksi San
annaabi.ee 
