Paljud puud, metsasalud, kivid, allikad, jõed, järved ja pangad olid eestlaste jaoks pühad ja puutumatud. Looduskaitse teise etapi algus - aeg, mil loodusvarade kasutamist esmakordselt piirata püüti - ulatub tagasi 13. sajandisse. 1297. aastal keelas Taani kuningas Erik Menved metsaraie neljal Tallinna lähedal paikneval saarel. Järgnevate sajandite jooksul kehtestasid võõrvalitsejad Eesti territooriumil veel mitmeid jahi- ja kalapüügipiiranguid, samuti ehituspuude raiekeelde ning nõudsid mõnede puuliikide (metsõunapuu, tamme, toominga, pihlaka) säilitamist. Kuigi tegemist oli näiliselt pragmaatilise loodusvarade kasutamise ja kaitse korraldamisega, mille puhul tulid pahatihti mängu sätestajate endi omakasulised materiaalsed huvid, aitasid need piirangud kindlasti loodusväärtusi säilitada ning seeläbi väärtustati ka mõistvat ja hoolivat suhtumist loodusesse. Kahte esimest etappi looduskaitse arengus võib käsitleda klassikalise
Suureks abiks hoonete ehitusaja kindlaksmääramisel on aastanumbrid, mis mõnikord hoone ehitamise ajal kuhugi palgi või uksepiida sisse lõigati või põletati ( Tihase 1974: 52). 3.1 Seinad "Vanemal ajal oli põhiliseks ehitusmaterjaliks puit ning abimaterjalidena kivi, savi, õled jms. Kasutati tavaliselt männi- või kuusepuud, lehtpuud kasutati ainult mõne kõrvalhoone ehitamiseks ja sedagi siis, kui okaspuud polnud võimalik kätte saada" (Tihase 1974: 52). Ehituspuude raiumisele ja nende otsimisele pöörati suurt tähelepanu. Vana kombe kohaselt raiuti ehituspuud talvel, peamiselt jõulu- ja näärikuul, siis kui puu oli "surnud". Okaspuud raiuti noorel, lehtpuud vanal kuul. Valvsalt jälgiti seda, et seinapalkide hulka ei satuks nn tulioksaga puud, mis rahva ebausu kohaselt võis tulekahju põhjustada. Tulioksaga puu oli pikk tugev võsaoks, mis oli kasvanud 9
annaabi.ee 
