tööriistad (pihukirves sai endale varre taha). Ehitades onni asendati loomade luud puitlattidega. Katuseks said kas loomanahad või hiljem kaa oksad/rood, millest viimased tehti saviga vettpidavaks. Varase Mesoliitikumi inimesed eelistasid külmadel ja märgadel perioodidel muidugi onnidele koopaid, kuid soojad ja kuivad ilmad meelitasid neid tagasi onnidesse. Inimeste aregn aga muudkui jätkus- onnidesse hakkasid tekkima kolded, onnid läiksid tänu ehitusoskuste paranemisele aina suuremateks ja tekkisid mitme koldega osad. Inimesed hakkasid paiksetena põldu harima. Eestis olid mesoliitikumi ajajärgul levinud enne vaiehitisi ja külasid püstkojad, mille põhi oli umbes 6-7 meetrise läbimõõduga. Põrand oli kas maapinnal või pool meetrit sügavamale kaevatud. Püstkojal oli pisike eesruum ja pearuum, kus asus kividest laotud kolle. Need elamud ehitati palkidest ja kaeti kas puukoorte või mätestega.
Tõsi, külmadel ja karmidel talvekuudel eelistasid ka varase mesoliitikumi-aegsed kütid- korilased elada koobastes, soojade ilmade saabudes ehitati varjualune aga välja. Õige varsti püüti onnidesse ehitada ka kolle, see uuendus võimaldas ajutisi suviseid onne kasutada talvekuudelgi. Sel perioodil tekkinud varase põllumajanduse alged kinnitasid vajadust ühes paigas elamiseks ning seetõttu, aga ka täiustunud ehitusoskuste tõttu hakati ehitama järjest suuremaid onne, mis olid jaotatud mitmeks erinevaks iseseisva koldega osaks. Järgnevate ajalooperioodide jooksul täiustusid tööriistad ja ehitustehnika veelgi. Neoliitikumi (5000-2000 a. eKr.) ja sellele järgnenud pronksiaja (2000-1000 a. eKr.) ehituskunsti tipuks elamuehituses kujunesid veekogudele rajatud vaiehitised asulad või üksikhooned, mis olid üleujutuste, metsloomade ja vaenlaste eest kaitsmiseks ehitatud vaiadele toetuvale platvormile
annaabi.ee 
