korsett ja muutusid tugevaid tundeid äratavaks teemaks. Eelmise aastakümne juuksemoe tipp ei sobinud kuigi hästi uue, rohkem klassikast mõjutatud joonega, ning kõrgendatud koht nõudis uut soengumoodide repertuaari. Tehes vabrikutes tagalatööd, lasksid paljud naised oma juuksed puhtpraktilisel põhjusel lühikeseks lõigata. ''Kardinasoeng'' oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha sõlmeks või rulliks. Henna oli kooskõlas uue idamaise moega ja paljud naised eksperimenteerisid pigem sellega , kui riskisid proovida tolleaja primitiivseid värve. Lühikesi juukseid ei võtnud omaks mitte ainult need , kes töötasid. 1920-1929 Rõivamood: Seda on nimetatud fläpperite ehk vabameelsete naiste, aga ka dzässi ajastuks
iseseisvust. Lühiksesi juukseid pooldati, kuna need tundusid ka leinaajal sobivamad. See oli traditsiooniline leina väljendus, ja paistis, nagu oleksid pärast sõda tahtnud kõik väljendada nii kollektiivset leina. Pärast sõda sai kihk juuksed maha lõigata õhutust kinotähtede eeskujust ning üldisest soovist olla moodne. Eelistatud soenguks oli ka nn ,,kardinasoeng" , mis oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha lõdvaks sõlmeks või rulliks. Madalale viidud laubapael avaldas mõju ka kübaramoele, peakatteid kanti nüüd toas koos pärastlõunakleitidega. See ennetas 1920-ndate aastate trendi, kui otsmikutukad ja kübarad katsid sügavalt näo,ning aastaid tundus, et laup ei ilmugi enam välja. Selle aja tüüpiliseks moehitiks oli ka turbanit meenutav kübar.