Vanemad peaksid olema autoriteedid ning eeskujud. Laps näeb kodus kõike, ka konfliktisituatsioone, oluline on kas ja kuidas need lahendatakse. Lapse kiitmine ning ka karistamine on tähtis. (Rogers, 2008, 25). Lapsevanemaks ei ole sündinud mitte keegi, see roll vajab õppimist ja ettevalmistust, mis omakorda algab lapsepõlvest. Suurema riskiteguriga on need pered, kus vanemad ei suuda ise hakkama saada oma stressi või konfliktiolukorraga, on liialt egotsentrilisteks, sotsiaalses isolatsioonis huvipuuduse, ükskõiksuse või elukoha eraldatuse tõttu. Lastel aga on piiratud võimalused meile oma probleeme teatavaks teha. Kui nad ise ei leia selleks sõnu, kasutavad nad käitumist kui suhtlemisviisi. (Nõmme, 2009, 61.) Vanemate liigsed nõudmised lapsele võivad aga negatiivselt mõjutada tema närvisüsteemi. Vanematel on oma lapsele sageli niivõrd kõrged ootused, et selle varju jääb laps ise. Oleneb lapsest, kas ta muutub sõnakuulelikuks, tuimaks
lootusetuse tunde ja madala enesehinnangu, pidades end seejuures teise või kolmanda sordi inimesteks. Poegade poolt emade kallal toime pandud füüsilise või seksuaalse vägivalla juhtude kasvu foonil on veel sagedasem vendade vägivald õdede kallal ja noormeeste vägivald neidude kallal. Olles isa mõju all, ilmutavad mõned poisslapsed julmust vastassoo esindajate suhtes veel varajases eas, teised aga muutuvad talumatult enesekindlateks ja egotsentrilisteks.62 1.4. Verbaalse ja füüsilise ründe ohver 60 - . (2008). -: . [http://wwwoman.ru/s.php/5055.htm]. 7. Märts 2009 a. 61 Helve Kase. (2004). Vaikijate hääled. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, lk 268. 62 - . (2008). -: . [http://wwwoman.ru/s.php/5055.htm]. 7. Märts 2009 a. 27
annaabi.ee 
