Aasta-aastalt see arv kasvas (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 7). 1893.a. avati koolis juba neljas klassikomplekt.). Kindlakäeline oraalne (suuline) õpetus, mis oma mõjutused sai Saksamaalt, domineeris Eestis kuni XX sajandi keskpaigani (R. Toom, http://www.ead.ee/uurimustööd/ Kurtide keeleline variatiivsus kommunikatsioonis). Hiljem võttis Sokolovski tööle õpetajaid, kes oleksid suutelised õpetama kurttummasid. Sokolovski kutsus 1865 aastal Johannes Egloni, kes oli varem töötanud Kanepi kihelkonnakoolis õpetajana. Eglon õpetas kurttummasid ligi 33 aastat. Kuna Eestis puudusid vastavad kogemused, astus Sokolovski kirjavahetusesse kuulsa Saksa kurttummade õpetajaga Hilliga. Sokolovski sai Hillilt palju vajalikke juhtnööre õppetöö korraldamise ja õppeplaani koostamise kohta. 3. oktoobril 1883.aastal leiti, et Vändra ei ole kurttummade koolile sobiv asupaik ning tehti pakkumine see üle viia kas Pärnusse või Viljandisse
Üheaegselt ajakirjandusliku tegevuse algusega hakkas Jakobson töötama koolikirjanduse alal. Juba varasemad aastad oli ta kogunud materjali eestikeelse kooliõpiku jaoks. 1866. aasta juunis pöörduti tema poole (arvatavasti J. V. Jannseni) tellimusega koostada õpik. Lugemiku koostamise käigus algas Jakobsoni tutvumine Fr. R. Kreutzwaldi, J. Hurda, L. Koidula ja mitmete teistega, samuti elustusid suhted koolivendade, kolleegide ja sõprade J. Kapi, H. Wühneri, G. Rosenbergi, J. Egloni ja J. Weitzenbergiga. C. R. Jakobson tundis koolis puudust väärtuslikust kooliraamatust ja emakeelsest lugemikust. Tema artiklid ,,Eesti Postimehes" käsitlesid koolide, kirjanduse ja õigekeelsuse küsimusi. Maikuus 1867 lõpetas ta oma ,,Koolide Lugemise raamatu" käsikirja koostamise ja juulis ilmus aabits "Uus Aabitsaraamat, kust viiekümne päävaga 12 lugema ja kirjutama võib õppida"(1867
annaabi.ee 
