See oli nende arusaamine maailmaplaanist. Nii nagu tänapäeva inimene ei usu laudade ja toolide olemasolusse, vaid teades, et need on olemas, nii oli ka keskaja inimese usuga Jumalasse. Kõigis religioonides on inimesi, kes kerkivad oma pühaduse poolest teiste seast esile, kristluses kutsutakse neid mehi ja naisi ,,pühakuteks". Usuti, et pühak on inimene, kelle vahendusel tekib kontakt maa ja taeva vahel. Algselt kasutati seda sõna kõigi kristlaste kohta (Efeslastele 1:1; Apostlite teod 9:32). Hiljem lakati seda sõna kasutamast elavate kohta ning kasutati vaid surnute kohta inimeste kohta, kes pidid oma usu eest surema. Neid nimetatakse märtriteks. Nendest algab pühakute ajalugu ning kes olid mõnda aega ainsad kristlaste poolt austatud pühakud. Nad säilitasid oma positsiooni ka pärast teiste pühakutüüpide väljakujunemist. Seejuures kõige esimestele pühakutele ei antud seda tiitlit ametlikult neile andis selle rahvas.
Põlengu taga olevat olnud küll keiser Nero, kes seda oma lõbustuseks teha laskis, kuid avaliku viha vältimiseks süüdistas Nero kristlasi. Teiste hulgas tapeti ka Paulus, kellel Rooma kodanikuna mõõgaga pea maha löödi. Pauluse hauast sai Rooma palverändurite üks peamiseid sihtkohti. Peale surma kuulutati apostel Paulus pühakuks. Tema eluajal kasutati veel sõna ,,püha" kõikide kristlaste kohta kui enesemääratlust. Näiteks Algab Pauluse kiri Efeslastele sõnadega: ,,Pühadele, kes on Efesoses, ja usklikele Kristuses Jeesuses" (Ef 1:1). Hiljem lakati sõna pühak elavate kohta kasutamast ja nõnda hakati rääkima vaid surnutest inimestest, kes oma elu jooksul olid olnud nii pühad, et nende paradiisi minekus polnud mingit kahtlust. Pauluse misjonitöö oli tähelepanuväärne, kuid ta andis olulise panuse ka kristliku teoloogia väljatöötamisse. Tema kirjad ei olnud vaid manitsevat sorti jutlused: need
annaabi.ee 
