reaktsioon-mudelist, teised aga ei pidanud biheivioristlikku ortodokssust esmatähtsaks ning on püüdnud integreerida nii biheiviorismi kui ka kognitiivse psühholoogia positiivseid momente. Tüüpiliseks näiteks viimati mainitule on A. Bandura neobi-heivioristlik õppimisteooria. Paljude teiste õppimisega seotud probleemide seas uuriti üleõppimise, õppimise ajalise jaotuse ja tagasiside mõju õppimisele. B. F. Skinner, toetudes põhiliselt efektiseadusele, arendas välja terve metoodika keeruliste käitumisviiside kujundamiseks ja fikseeris programmõppe põhimõtted. Ka pärineb biheivioristidelt hulk metoodilisi lahendusi ning soovitusi kombineeritud tasustamissüsteemide ülesehitamiseks ja käitumise modifitseerimise metoodikate rakendamiseks.
6) Ülekande piiratus õppimisel (E. Thorndike’i uurimused). Thorndike uuris praktika iseloomu. Et harjutamise käigus oskused täiustuksid, tuleb õpilast tasustada selektiivselt, kinnitades neid tegevusi, mis viivad soovitud käitumisele lähemale. Nii välditakse olemasoleva, sageli ebakorrektse toimimisviisi kinnistumist ja aidatakse õpilasel kujndada õige tegevusviis. 7) Vormimine komplekssete oskuste kujundamise printsiibina (B. Skinner). Toetudes Thorndike efektiseadusele, arendas Skinner välja käitumise vormimise metoodika. See rajaneb tasustamisel ranges sõltuvuses sooritatavast tegevusest. Vormimisel tasustatakse ehk kinnitatakse sooritatud tegevust kindlate kriteeriumitega. Nt sooritatud tegevus on esimeseks sammuks lähenemisel eesmärgiks olevale käitumisoskusele. Saavutanud sel viisil stabiilse reageerimise, asutakse tööle järgmisel lähenduseetapil, kuni lõpuks jõutakse soovitud lõppkäitumiseni. 8) Tasustuse tõhususe kindlustamine
annaabi.ee 
