Karl Talpak. Soome vägedes teenis üle 3000-de eestlase, eestlastest moodustati Jalaväerügement 200, mis osales ka tõrjelahingutes Karjalas. 1944-ndal aastal naasesid pooled soomepoisid Eestisse, et kaitsta Eestit Punaarmee uue sissetungi eest. Soome armeesse minek oli kõige parem, kuna see oli vabatahtlik ning sõdida sai suure Nõukogude Liidu ja Saksamaa vastu. Sõja ajal põgenes üle 70 000-de eestlase paatidega Rootsi ja läände, kuigi paljud eetlased ka surid põgenedes. 14.06. 1941-l aastal toimus Balti riikide massiküüditamine, mille käigus küüditati Eestist umbes 10 000 eestlast, meeste saatus oli viibida vangilaagris ning naised, lapsed ja vanurid saadeti Siberi kolhoosikpladesse, enamik eestlastest suri küüditamise käigus. Pärast küüditamist muutus massiliseks kodumaal varju otsimine. Metsa põgenenuid kutsuti metsavendadeks, kes varjasid end NKVD eest. Mehed hakkasid koonduma, otsides
Ohverdamiseks olid kindlad paigad (hiied, puud, kivid jne). Pühadeks puudeks olid tammed, pärnad. Hiiepuu alla ei lastud isegi loomi. Ohvrikivid olid õõnestatud kas looduslikult või kunstlikult. Ohverdamiseks püha päev oli neljapäev. Ennustati tegevuste tulemusi ja püüti mõjuda neile ohverdamise kaudu. Tähtsal kohal oli ravimaagia. Eestis tunti rohkesti tervistavaid allikaid. Selleks, et kasutada tervistavaid allikaid tuli nende juures ohverdada. Eetlased said teada ristiusust kaupmeestelt Rootsist, Taanist ja Venemaalt. 11.saj levis labidamatmine, maeti labidaga lääne suunas. 12.saj kanti ehetena pronksiristikesi. 1070.a määras Bremeni peapiiskop Adalbert Läänemere maade rahavste piiskopiks munk Hiltinuse, kes ei saanud hakkama eestlaste ristiusustamisega ja loobus titlist. 1167.a pühitseti Eesti piiskopiks Prantsusmaalt pärit munk Fulco, kellel oli abiline Nicolause. Nad külastasid Eestit arvatavasti 1170.a
annaabi.ee 
