Esteetilisel staadiumil (sõna esteetiline tähendus ei ole siin tavapärane; pigem võiks tema sünonüümiks olla meeleline) on inimene elunautija, boheemlane. Esteedi näiteks sobib don Juan. Mida rohkem esteet andub naudingutele, seda suuremaks muutub rahulolematus, sest ta soovib kogu aeg midagi uudset ja kordumatut. Eetilisel staadiumil valitseb kohusetunne ning kõlbelised väärtused. Eetik täidab rõõmsal meelel oma kohust, näiteks abielumehena. Eetiku kirjandusliku kujuna pakkus Kierkegaard välja kriminaalkohtu assessori Wilhelmi, korraliku abielumehe ning isa. Religioossel staadiumil usub inimene end suhtlevat otse Jumalaga, tõustes kõrgemale inimlikust kõlblusest. Selle sümboliks on Aabraham, keda Jumal käskis ohverdada oma ainukese poja Iisaki. (vt 1. Mo 22: 1-12). Ingli kaudu andis Jumal küll hiljem teada, et ärgu Aabraham ohverdagu oma poega, kuid enne seda seisis Aabrahami ees ikkagi raske valik:
teoreetilise ja praktilise teadmise. Mõistmaks seda etteheidet, on vaja tunda Aristotelese õpetust teoreetilise ja praktilise teadmise erinevusest. Hakkamata seda teemat siinkohal üksikasjalikumalt käsitlema, olgu niipalju siiski üteldud, et Aristoteles kuulub nende filosoofide hulka, kes lähtuvad sellest, et kõlblust pole vaja mitte alles kehtestada, vaid see on juba olemas – kõlblus on realiseerunud keskmise normaalse inimese kõlbelises käitumises ja filosoof-eetiku ülesandeks on seda kõlblust kõlbelisest praktikast üldistatud kujul esile tuua ja mõisteliselt väljendada. Aristotelese jaoks oli mitteproblemaatiliselt kindel, et kõlbelised väärtused, mida kandis endas normaalne vooruslik ateenlane, on tõepoolest kõlbelise loomusega ja ei vaja mingit edasist õigustamist. Sokrates sellist seisukohta ei jaganud. Ta ei olnud kaugeltki veendunud selles, et enamus tema kaaskodanikke tegutseb kõlbeliselt õigesti
annaabi.ee 
