hüvedele vastavaid toiminguid. Praktilises elus ei saa vaadelda eesmärki tegevusest eraldi -- eesmärgile viivad üksikud toimingud moodustavad osa sellestsamast eesmärgist. Aristoteles on öelnud:"Hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse /.../ see mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks" Aristoteles tegeleb eetikaküsimustega analüütiku vaatekohalt. Võib öelda, et ta küll vaatleb moraali, kuid ise ei moraliseeri. Kui jagada eetikaalased käsitlused ettekirjutavateks ja kirjeldavateks, siis Aristoteles kaldub kindlalt viimase suunas, olles pigem vaatleja ja analüüsija, kui näpuga näitaja ja manitseja. Aristoteles ise ütleb, et õnn seisneb riigi majanduslikus sõltumatuses, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Selleni viib inimesele ainuomane toimimine, mis leiab aset loogilise arutelu tulemusena. Muu toimimine, mis
alistusid Makedoonia võimule ja said hiljem Rooma riigi osaks. Tugevad ühiskondlikud vapustused ja julmad sõjad muutsid kogu rahva ning ka üksikisiku elu ebakindlaks. Ateena minetas oma poliitilise tähtsuse. Seni poliitikas tegev linnakodanik tõmbus eraellu, polise iseseisvuse kadumine tekitas uue, kosmopoliitilise mõttelaadi. Paljud inimesed hakkasid filosoofias otsima lohutust, õnne ja juhatust. Pärast ulatuslikke üldistavaid filosoofiasüsteeme võitsid taas poolehoiu peamiselt eetikaalased õpetused. Nende käsitlusobjekt oli inimene; inimkeskne hoiak säilis ka füüsika- ja loogikaküsimuste käsitlemisel, näiteks stoikute ja Epikurose filosoofias. Kuid senine ühiskondlik eetika (küünikud ja kürenaikud olid küll juba varem erandiks) asendus individualistlikuga. Põhimõtteks sai, et inimene peab vabanema kõigest välisest, sest see on ebakindel ega sõltu temast, ja saavutama sisemise rahu.
annaabi.ee 
