Suur mõju ühiskonnale oli seniste tabuteemade arutamisel ajakirjanduses, ülikoolides, ametiasustustes ja mujal. Venemaal hakkas kujunema ühiskondlik arvamus, mis mõjutas osaliselt ka sisepoliitilist arengut 4. Rahulolematuse kasv, narodnikute liikumine ja keisri tapmine. AleksanderII muutus alalhoidlikumaks ja seda süvendas ülestõus Poolas ja kasvav rahulolemaus nii aadlike, talupoegade kui ka haritlaskonna hulgas. Mässu eesvedajateks olid madalamatest ühiskonnakihtidest pärit segaseisuslased uus Vene haritlaste põlvkond. Loodi mitmeid salaühinguid. Tollaaegse mässu peamiseks kandajaks sai narodniklik ehk rahvameelsuslik liikumine, mis tugines Lääne-Euroopa revolutsioonilistele teooriatele. Esialgu püüdsid narodnikud oma ideid propageerida peamiselt rahulikul teel, kuid 1870. aastate lõpul võeti kasutusele terror: tapeti kõrgemaid riigiametnikke. 1866. aasta märtsi algul tegid narodnikud
Iseseisvuse alguses tuuakse hooaja jooksul välja umbes 80 uuslavastust (vabariigi lõpuks kasvab umbes 140 uuslavastuseni aastas), antakse umbes 400. Algupärandite osakaal mängukavas jääb 1920ndate alguses 15-20% vahele, kui vabariigi lõpuaastail on juba osakaal 40% mängukavast. 16. Teatrite repertuaar 1920.-1930. aastail. Vabariigi algus ja Euroopast meieni jõudnud uued kustivoolud tõid ka uuendusi teatrisse. 1920ndate esimesel poolel tõusis esile ekspressionistlik draama, mille eesvedajateks olid Draamateater ja Hommikuteater, eesotsas Paul Sepa ja August Bachmanniga. Repertuaari kuulusid palju saksa ekspressonistlike autoreid (Toller, Kaiser), kellest võtsid ka siinsed autorid eeskuju. Kuid kodumaine näitekirjandus elas üle madalseisu, ekspressionistlikest teostest võib välja tuua Metsanurga ,,Kindrali poeg" (1925) (algupärandite osakaal oli umbes 15-20% repertuaarist). Ekspressionistlike draamade kõrval mängiti ka
annaabi.ee 
