Martell Haamer. Karl Martelli poja Pippin Lühikese valitsusajal tihenesid sidemed paavstide ja Frangi valitsejate vahel. Paavstidel oli probleeme langobardidega ja Pippin vajas Frangi riigi kuninga tiitlit. Sõlmiti poliitiline kokkulepe, mille tagajärjel paavst kuulutas Pippini 751. aastal frankide kuningaks ja Pippin kaitses oma sõjaväega Itaaliat. Peale õnnestunud retke kinkis ta paavstile Ravenna ja Rooma ümbruse ning pani aluse kirikuriigile, mille eestosas oli paavst (756. a.). Karl Suure keisririik Frankide võim saavutas haripunkti Pippini poja Karl Suure valitsusajal. Tema laiendas riigi piire kõikides suundades ja valitsusaja lõpuks allus talle suurem osa Lääne-Euroopast (v.a. Briti saared, Lõuna-Itaalia ja Hispaania). Ta oli vallutanud langobardide alad, Pürenee poolsaare põhjaosa ja suure vaevaga Põhja-Saksamaa. Aastal 800 krooniti ta keisriks ning kõik olid sellega rahul, sest paavstid vajasid poliitilist ja sõjalist kaitset.
1920 novembris kutsuti eestis illegaalselt kokku kommunistide kongress ja moodustati Eestimaa Kommunistlik Partei Kommunistliku Inernatsionaali Sektsioon. Sai oma korraldused ja käsud komiternist. Eesti põrandaalused kommunistid hakkasid täitma Ve Nõuk partei käske. Sealt maksti ka palka. Seati sisse põrandaaluseid trükikodasid. EKP eestostas seisis Keskkomitee selle osad Poliitbüroo ja Välismaa büroo. Viimane tegutses Moskvas. Völismaa büroo eestosas seisis Otto Rästas, Hans Bögelmann, Richard Vakman. Eestis Poliitbüroos Viktor Kingissepp ja Jaan Anvelt. 20 aastate algus oli kommunistide jaoks Eestis edukas. 1924. aastaks tõusis kommunistide arv 2000ni. Eriti edukateks kujunesid nende japoks aastad 1922-23, mil tegutseti töörahva ühise väerinna TÜV loosungite all. Kompartei tegelik eesmärk oli eestis kehtiva riigikorra kukuamine, proletariaadi diktatuuri sisseseadmine ja eesti omariikluse asendamine Nõuk Ve koosseisus oleva osaga
annaabi.ee 
