Kohe pärast seda Susanna välisuksest.) Juudit ja Susanna räägivad Assuri pealikust, Olovernesest, kes nende riiki piirab. Räägivad, et peaaegu terve Petuulia on kaotamas oma usku Jehoovasse ning on vaid aja küsimus, kui rahvas tõstab mässu ning otsib abi Olovernese palge ees. Linnas valitseb nälg. Kaevud on vaenlaste käes ning kui neid ei vabastata sureb linn vaid paari päevaga nälja ning janu kätte. Juudit saadab Susanna rabit ning vanemaid kutsuma. (Enne kui Juudit jõuab eestoast lahkuda, astub sisse lapsega naine.) Naine palub Juuditilt ühtainsat tilka vett oma lapse jaoks, kes on peaaegu surnud. Juudit käib välja uskumatuid ideid (silmavesi, enda lüpsmine). Naine ähvardab terve Petuulia ära needa, ent jääb siiski ilma veeta. (Pöördub minema, uksel tuleb talle vastu tudisev vanake väikese poisiga käekõrval.) Siimeon teatab ärritunule, et turul müüakse vett ning naine lahkub rutates. Siimeon otsib poisile
nii lõhnav naine; seda teen ma, ja siis räägib härra Maurus uuesti. Herr Ollino, Herr Ollino!" jooksis direktor selle ukse taha, ,,tulge ja kirjutage selle üliõpilase nimi raamatusse, kel on nii lõhnav naine, et härra Mauruse nina tunneb siiamaale." Aga Ollinot ei olnud ja nõnda jäigi lõhnava naisega üliõpilase nimi üles tähendamata, sest härra Maurusel enesel polnud aega. Vargamäe Indrek ootas rahaga. Sellepärast tõttas ta kärmesti eestoast läbi, viipas seal Indrekule käega ja nõnda läksid nad üheskoos mööda treppi üles, mis oli mineval sügisel lõhnanud, nagu leinav õpetajaproua kirikus. Aga tänavu ei tundnud Indreku nina midagi. Sellepärast vist läkski ta süda kangeks, igatahes kangemaks kui see meeldis Maurusele, kes jäi, oma tuppa jõudnud, Indreku kui oma inimese ette seisma, vaatas talle üle prillide otsa ja ütles:
annaabi.ee 
