Kui ta oleks näiteks kirjutanud selle raamatu vene keeles, siis ta ei teeks kellelegi liiga sest Venelaste tegud Eesti Liivi või Põhjasõja ajal vene hinge eriti ei puuduta, nad tunnevad nende sõdade üle hoopis uhkust. Ühesõnaga mina arvan et tegelt peaks me olema rahul Eesti ajalooga sest Eesti riik on senini. Kui oleks eestlasi rohkem tapetud ja küüditatud siis praegune eesti ei oleks enam eesti vaid kuuluks venemaa alla ja riigikeel oleks vene ja ajalugu oleks kirjutatud ilma eestlasteta. Mainin ka ära et minuarust oli autor rahvustundeta kirjutades seda raamatud. Lõppkokkuvõteks minu arvates peaks nii olema, et see kes seda raamatut lugenud ei ole ei tohiks olla Eesti kodanik kuna raamat räägib ikkagi Eesti ajaloost ja seda väga tervalt. Ja nii ausalt, nii nagu oligi. Ja seda peaks igaüks teadma (Eesti ajalugu). Nii mõistsin mina seda raamatud ja loodan et väga kohut ei mõisteta kui midagi valesti aru sain.
Riik, see on inimene Eesti on väike riik, oma keele ja kultuuriga. Igal riigil on oma kultuur. Paljudel riikidel on oma keel, aga on ka suur hulk neid riike, kes kasutavad mõne teise riigi keelt oma emakeelena. Meie keeles on mitmed võõr- ja tsitaatsõnu teistest keeltest, mis tähendab, et me peaksime edendama oma keelt veelgi ja tekitama nende asemele rohkem omasõnu. Kultuur on meil väga mitmekülgne meil on oma rahvariietus, omad kombed ja tavad, kohalik filmitööstus, oma eepos ja palju muud. Lennart Meri mõtteil on Eesti püsimajäämise peamine eeldus tugev eesti keel ja kultuur. Kuidas aga mõõta, kas keel ja kultuur on tugevad? Mis neid aspekte meile näitab? Kas keele tugevust määrab kõnelejate arv? Minu arvates mitte. Mina arvan, et piisab sellest, kui keele kõnelejad on ühtsed. Kui eesti keele kõnelejad hoiavad kokku ja annavad seda edasi oma järglastele, siis see teeb keele tugevaks. Hoidudes ...
Punaarmee oli sõja esimestel päevadel edukas – aastavahetuseks olid nad Tallinnast 35km kaugusel ja ohustasid Paidet, Viljandit ja Pärnut. Pööre sõjas meie kasuks algas 6.jaanuaril 1919, kui juhuslikult alanud vasturünnak arenes suureks vastupealetungiks kogu Eestis. Pöörde sõjategevuses põhjustasid mitu asja: Tallinnasse oli saabunud Inglise eskaader, seejärel Soome abiväed. Hiljem tuli vabatahtlikke ka Rootsist ja Taanist. Sellel oli eestlasteta tohutu psühholoogiline mõju – teati et me pole enam üksi. Olid moodustatud vabatahtlike väeosad Eestis, kuhu kuulusid vastloodud Kaitseliidu liikmed, endised tsaariohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud nn. õppursõduritel. Tuntuim pataljon oli Julius Kuperjanovi partisanide pataljon. Eesti sõjavägede Ülemjuhataja Johann Laidoner pani sõjaväes maksma kindla korra. Oluliseks eeliseks oli ka tegevusse astunud Eesti soomusrongid
annaabi.ee 
