See sai teoks tänu Antanti riikidele, kes ei suutnud kukutada bolsevike võimu. Ma arvan, et iseseisvumised tõid Antanti riikidele ainult kasu, sest Balti riigid olid Venemaa naaberriigid ja nad said niiöelda kaitsva vahevöö omale tänu nendele riikidele. Suveräänsuse saavutamine ei olnud ainult õnnelik juhus. Minu arvates tööstuse arengut, erakondade loomist ja rahvlusliku haritlaskonna väljakujunemist võib pidada oma riigi tekke eeldusteks. Lisaks olid eestlasted juba varem veendunud, et nad on omaette rahvas ja nad vajavad oma riiki. Muidugi oli vaja soodsaid olusid selle taotlemiseks. 1917. aastal saadud autonoomia ja kubermangude ühendamine oli selge samm oma riikluse loomisele. Edasine olenes ainult meist endist. Kokkuvõtteks ma arvan, et Eesti iseseisvumine sai võimalikuks sobiva ajahetke tõttu. Venemaa oli kurnatud ja kokkuvarisemise äärel ning Lääneriigid toetasid uute riikide teket. Kaasa aitas ka
,,Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas.'' Teises maailmasõjas oli eestlastel mitmeid valikuid. Eestlased võisid astuda Nõukogude armeesse,Saksa või Soome armeesse. Võimalusteks oli veel põgeneda läände, hakata metsavennaks või teha võimudega koostööd. Punaarmees sõdisid eestlasted pealmiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22
millel akende asemel olid mustaks suitsunud avad. Talupoegade maja ei saanud lugeda otseselt majaks vaid pigem nagu kuuriks, mis oli vaheseintega eraldatud ning kus elutses nii talupere, kui ka nende loomad. Majad on pimedad, räpased ning põrandal on sõnnikuhunnikud. Eestlased oskasid oma emakeeles lugeda ja kirjutada, neil olid põhjalikud arusaamised usust, kuulasid meelsasti jutlusi ja arutasid põhjalikult asju, mis ei ületanud nende haridustaset ja puudutasid nende heaolu. Eestlasted hoidsid suuresti kinni vanadest harjumustest ning suhtusid kõigesse uude umbusuga, see oli nende visa iseloomu tunnuseks. Eesti talupoega peeti väga mehiseks ning näiteks Kaarel XII pidas eesti polke oma armee parimateks. Eestlased oskasid nendele osutatud heategude eest olla tänulikud, kuid ülekohtu puhul olid väga kättemaksuhimulised. Sakstesse suhtusid eestlased põlgusega. Eestlased olid väga isukad, suviti söödi kolm korda päevas, talviti kaks korda päevas.
6. Võtan kirjutamist kui omamoodi mängu. Heaks kirjutajaks saab ainult kirjutades. PEALKIRJAD Võib jagada kolme rühma: 1. Milles juba esitatud kirjandi idee ehk peamõte (,,Inimene on saladus"); 2. Milles on kesksel kohal mõni moriiv või detail (,,Oleme muutuste kiirteel"); 3. Milles on probleem esitatud üldsõnaliselt, teemat peab kitsendama (,,Aeg ja inimene"). Teine võimalik liigitus. Selle järgi, mida need autorilt eeldavad: 1. Teadmisi (,,eestlasted II maailmasõjas"); 2. Ühiskondlike probleemide tundmist (,,Noorte probleemid tänases Eestis", ,,Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu"); 3. Isiklike kogemusi, võib tekkida oht, et jõua analüüsida (,,Sport minu elus", ,,Mina taha, mina võin, mina pean"); 4. Nii teadmisi kui ka isiklikke kegemusi (,,Mille poolest erinevad Jaan Krossi tegelased tänapäeva nortest?", ,,Internet maailm läbi lukuaugu").
annaabi.ee 
