kuid see-eest areneb kirjandus koos meiega ja meie sellega. Praeguse aja kirjandus on üsnagi mitmekesine: kirjutatakse kõigest, sihtteema justkui puudub. Selles hoolimata ei ole see aga alati selline olnud. 20.sajandi Eesti kirjandusteosed olid pigem realistlikud, kirjeldati ajastule omast elu kohati küll naljaga, kuid üsnagi tõelähedaselt. Näiteks on Tammsaare ,,Tõde ja õiguse'' romaanisari üks parimaid näiteid üdini eestlaslikust ja tolle aja teostele omasest vaikivast morbiidsusest läbi igapäevaelu. Kui võrrelda eelnimetatud teost näiteks Indrek Hargla ja Andrus Kivirähki teostega, kus põhiajastuteks on võetud keskaegne Tallinn ja Muinas-Eesti, on erinevus selge. Nii Indrek Hargla ,,Raudrästiku ajast'' kui ka Andrus Kivirähki ,,Rehepapist'' lausa õhkab eestlaslikku tögamist ja huumorit.,,Raudrästiku aeg'' on jutustus 4 mõrvamüsteeriumi lahendamisest ning ,,Rehepapp'' ühe küla kroonika läbi novembrikuu
ning üksindusest välja toob. Kuid tegelikkuses ei saa see tekkida, kui nii avalik kui ka privaatsfäär pole tervikuna avatud erinevatele intiimsuse vormidele. Kuidas luua avalik sfäär, mis on intiimne ja vastuvõtlik kõikidele inimestele ja suhtevormidele? Sellele vastab autor lühidalt, märkides ühe viisi: väikeste narratiivide lähedustest väärtustamine ja kogukondlikult julgustamine. Olenemata sellest, et teatud eestlaslikust vaatevinklist tundub sellise probleemi välja toomine kuidagi heaoluühiskondlik ning üksindus millenagi, millega riiklikul tasemel tegelemine on pea raha raiskamine, usun, et seda tuleks käsitleda nagu ka teisi suuremaid terviseprobleeme. Piir füüsilise ja psühholoogilise tervise vahel on tihti hapram kui ette kujutame. Kroonilise üksinduse mõju eluea pikkusele on võrreldav suitsetamisega päevas 15 sigaretti ning veel tugevam kui ülekaalulisus
annaabi.ee 
