Lõhet rahvuslikus liikumises saab muidugi vaadata mitme nurga alt. Juhtide omavahelised erimeelsused, viisid küll lõheni rahvuslikus liikumises, kuid samas õpetas see eesti rahvale tulevikuks hea õppetunni. Kahjuks pole sellest tänapäevanigi veel õppust võetud. Rahvusliku ärkamisaja kohta tervikuna võib öelda, et kogu perioodi sisu ja olemus ei avaldu mitte niivõrd rahvuslike ürituste toimumises ning üksikute helgete peade visas vaimutöös, vaid laiemate eestlashulkade järkjärgulises rahvuslikus küpsemises. Eestlased said kogemusi ürituste ja kampaaniate korraldamiseks, pandi alus eesti keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ja edendamisele, kasvas rahva eneseväärikuse tunne ning periood andis vastupanuvõimet järgmiseks venestusperioodiks ning õppetunni sellest, kuidas liidrite erimeelsused võivad ühised üritused ära rikkuda. Kokkuvõttes oli ärkamisaeg eestlastele pigem õnnestumiste periood.
mässajaks. Taandarenguks ei saa neid aastaid siiski pidada. rahvuslikud organisatsioonid omandasid vajalikke tegutsemiskogemisu, rahvusteadus levis aina laiematesse kihtidesse, muutus argipäevaseks nähtuseks. Rahvusliku ärkamisaja kohta tervikuna võib öelda, et kogu perioodi sisu ja olemus ei avaldu mitte niivõrd rahvuslike ürituste toimumises ning üksikute helgete peade visas vaimutöös, vaid laiemate eestlashulkade järkjärgulises rahvuslikus küpsemises. Sama iseloomustab ka kõneolevaid aastaid. võiks öelda, et suurürituste puudumine oli mõnda aega isegi vajalik: rahvas jõudis oma aeglasevõitu kombel ideoloogiale jälle pisut lähemale. Jakobsoni ning Hurda vahel valitses kuni 1878. aastani tihe koostöö. Hurda kontrolli all tegutses Eesti Kirjameeste Selts ja Aleksandrikooli komitee. Jakobson kandis Kurgja talu pärisperemehena oma tegevuse
annaabi.ee 
