Laulupeo traditsioon ei ole päris meie enda tekitatud, vaid tegu on laendtraditsiooniga. Rahvusliku identiteedi kandjana kestavad need tänini, kuigi laenati esialgselt Saksamaa kultuurist. Esimese suure tõuke põhjustas Tallinnas 1857 peetud baltisakslaste laulupidu, mis leidis suurt kajastust Perno Postimehes. Johann Voldemar Jannsen kiitis üritus, kirjutades, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid, võttes käibele ka uue termini „eestirahvas“ eelmise „maarahva“ või „talurahva“ asemel. Esimesed tänapäevase laulupeo-sarnased üritused toimusid laulupüha termini all Põlvas aastatel 1855 ja 1857. Kuid esimese suurema kihelkondliku laulupüha kutsus kokku Ansekülas kohalik pastor Martin Körber, kus osales umbes 500 lauljat. Olgugi et eelmise sajandi lõpul valitses Venemaa karm tsensuur ning tegevusloa saamiseks tuli kasutada poliitilisi keerdkäike, osutusid laulupeod kõige massiivsemaks rahvaüritusteks
Rahva igasuguste eneseavalduste rahuldamiseks ilmaliku lauluga oli mõeldusd "Eesti Laulik", mis ilmus 1860. aastal värsiraamatuna Oma ajalehes "Perno Postimees" 1857 Tallinnas peetud baltisaksa laulupidu lugejatele tutvustades kiitis Johann Voldemar Jannsen, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid. 1865. aastal asutati just tema algatusel eesti kultuuriloos kõige viljastavama tähtsusega eestlaste esimene lauluselts "Vanemuine". Jannsen võttis esimesena kasutusele sõnakombinatsiooni "eestirahvas" senini käibinud "maarahvas" või "talurahvas" asemel, ning järgneva kümnendi jooksul sai see sõnapaar üldisemalt tuntuks Jannsen ei olnud küll I laulupeo komisjoni eesotsas, kuid korraldamise põhiraskused lasusid temal. Imeteldav on Jannseni energia, sest peo korraldamise luba, mida oli oodatud üle kahe aasta, saabus alles neli kuud enne pidu. Kiiresti tuli trükkida noodid, need kooridele laiali saata, tegelda majanduslike ja muude küsimustega
annaabi.ee 
