Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Putukatel võivad tiivad ka osaliselt või täielikult puududa või on nad taandarenenud lapatsitaolisteks jätketeks. Osadel putukatel on vaid üks paar tiibu. Putukate tagakeha on liikuvam kui muu keha. Tagakeha on üldiselt jäsemeteta, kuid tagakeha tipul võivad olla mitmesugused jätked. Putukate arengut nimetatakse moondeks. Tihti on munast koorunud vastne hoopis teistsugune kui täiskasvanud putukas ehk valmik
52. Putukad on ainukesed selgrootud, kellel on tiivad ja kes saavad lennata. Tiivad kinnituvad tiivaliigese varal latero dorsaalselt kesk- ja tagarindmikule. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Tiibade erikujud. Üldiselt on tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks. 53. Täismoone muna, vastne, nukk, valmik. Munast koorub valmikust hoopis erinev vastne,
annaabi.ee 
