Nende eluiga arvatakse olevat 200 aastat. Nahkkilpkonn (Dermochelys coriacea) on nahkkilpkonlaste sugukonda nahkkilpkonna perekonda kuuluv kilpkonn. Nahkkilpkonn on puudukilbiliste alamseltsi ainus tänapäevane esindaja. Nähtavasti lahknes tema arengutee teistest kilpkonnadest juba triiases. Nahkkilpkonn on suurim kilpkonn. Tema luurüü võib kasvada 2 meetri pikkuseks ja mass ulatuda 600 kiloni. Pikkade lamedate eesloibade siruulatus küündib 3 meetrini. Nahkkilpkonna liha on söödav ja maitsev. Siiski on teada mõned mürgistuse juhud. Arvatavasti oli kilpkonn söönud mingeid mürgiseid loomi ja mürk oli tema ihusse imbunud. Inimesed söövad ka nahkkilpkonna mune, kui neid leiavad, aga tema pesa lahtikaevamist ei peeta praktiliseks, sest see on nii sügaval. Nahkkilpkonna kilp ja nahk on rasvaga rikkalikult läbi imbunud. Inimesed tapavadki nahkkilpkonni rasva saamiseks
Kuid neil on kopsud, mitte lõpused nagu kaladel ja seepärast peavad nad järjekindlalt tõusma veepinnale, et hingata õhku. Oma torpeedotaolise keha tõttu on need mereloomad oivalised ujujad ja sukeldujad. Nad saavad aeglustada oma südame löögisagedust ning seetõttu pikka aega vee all viibida. Einevalt vaalalistest, kes sünnitavad vees, tulevad hülglased maismaale poegima. Hülged ja morsad tõukavad end vees edasi sabataoliste tagaloibade, kõrvukhülglased pikkade eesloibade abil. Hülge kombed Hülged suudavad isegi vees magada. Hülged magavadki kas veepinnal hõljudes või kuival. Hülge ninasõõrmed ja silmad ulatuvad ujumisel veest välja. Nad peesitavad tihti päikese käes, et ennast soojendada. Kuid neil on niigi hea soojustus ja nad võivad üle kuumeneda. Kui see juhtub, lehvitavad hülged tagaloibasid või kaevavad need liiva sisse. Teadlased on avastanud, et hülged kasutavad vuntse kalade ujumisjälgede ajamiseks
annaabi.ee 
