Vanasti kasutati hobuseid rohkem töötegemisel. Hobused omavad inimeste meeltest tunduvalt paremini arenenud meeli, neil on ergas nägemis-, kuulmis- ja haistmismeel. Hobusele on iseloomulik pikk ,,nägu", see on vajalik, et mahutada ära suuri hambaid ja tundlikke haistmiselundeid. Silmad asetsevad koljus kõrgel üleval pea külgedel, hobune näeb ümbrust hästi ka siis, kui ta on peaga kummardunud maast rohtu sööma. Kõrvad on suured, eriti pikad on nad eeslitel, neid saab vabalt liigutada ja suunata nõrgemate helide poole. Hobune on karjalise eluviisiga ning ta on kiindunud oma kaaslastesse. Koduhobustel kandub selline ustav suhtumine üle inimesele. Kui inimese ja looma vahel on tek- kinud sõbralik suhe, järgneb loom talle igale poole ja täidab kõiki inimese käsklusi. Hobuste kuulekust on inimene mõnikord julmalt ära kasutanud, kuid samas on ta enim austatud koduloom maailmas
o Ühekambriline magu o Hästi arenenud mälumislihased, süljenäärmed, puri- ja lõikehambad Przevalski hobune o Turja kõrgus 124...145 cm o Kere lai ja sügav, kael paks, lakk püstine o Pea on lai ja raske o Karva värvus kollasest pruunini Tarpan o Oli levinud Euroopas ja Ees-Aasia steppides o Turjakõrgus kuni 135 cm o Ümarate vormidega, trulja kerega o Värvuselt hiirjas Eeslid o Eeslitel on hobusega võrreldes suurem pea, pikemad kõrvad, pikem lanne ja kere o Laudjas on lihasevaene, lühike, luip o Saba on lühike, ainult otsast jõhvidega kaetud Eeslikud o Aasia poolkõrgete, kiltmaade ja kuivade steppide asukad o Kõrvad lühikesed, kabjad laiad Sebrad o Hobuslaste hulgas vanim alamperekond, kuid arengus mahajäänud Muul=eeslitäkk+hobusemära Muulakas=hobusetäkk+eeslimära Evolutsioon
annaabi.ee 
