abikaasade muud vastastikused varalised kohustused ja õigused. Abieluvaralepingu sõlmimine ja lõpetamine. Abieluvaralepingut on võimalik sõlmida enne abiellumist või siis abielu kestel. Kui pooled on mõlemad nõus abieluvaralepingut muutma, siis on see mõlema nõusolekul võimalik. Kui aga üks osapool pole nõus lepingut muutma, jääb leping muutmata. 15-18 aastasel isikul on samuti õigus sõlmida abieluvaraleping, kui ta on saanud eelneva loa vanematelt või eeskostjalt. Kui abieluvaraleping on sõlmitud enne abiellumist, siis hakkavad varalised õigused ja kohustused kehtima alates abiellumisest. Kui osapooled otsustavad abieluvaralepingu ühiselt tühistada on neil selleks õigus. Abieluvaralepingu tühitamisega lõpevad ka abieluvaralepingust tulenevad õigused ja kohustused Ühisvara ja lahusvara. Abikaasade vara võib tinglikult jagada kaheks: lahusvaraks ja ühisvaraks.
Abikaasadevahelised õigussuhted 5.1. Abielu Abielu sõlmiti tavaliselt kohe tüdruku murdeea lõppedes. See tähendas tema üleminekut isa eeskoste alt abikaasa eeskostele. Rooma abielu oli ainuabielu ehk monogaamia. Perekonnapea võimu abielusuhetes nimetatakse manus'eks (käsi). Gaiuse ,,Institutsioonides" on välja toodud kolm abielu vormi: Confarreatio on religioosne akt, mis toimus preestrite kaasabil ning kümne tunnistaja juuresolekul. Coemptio on naise otsmine selle isalt või eeskostjalt mancipatio teel. Usus on abiellumine faktilise kooselu tagajärjel ühe aasta jooksul. Siin on kasutatud igamise printsiipi. Kuid naistel oli võimalik seda ära hoida. Kaheteist tahvli seadustes oli järgmine reegel: ,,Naine, kes ei taha tähtaja möödumisel oma mehe manus'e alla minna, peab igal aastal oma mehe majast kolm ööd ära olema ja nii abielumehe aastase manus-igamise katkestama." Seetõttu käisid naised igal aastal oma vanemate kodus ööbimas, et iganemist ära hoida. 7 5.1.1
järglaste sünnitamist mitte varanduslikku seisukorda. Gaiuse ,,Institutsiones" tutvustab kolme erinevat abiellumise vormi, millest esimene on religioosne akt ehk confarreatio. Vajalik oli kümne tunnistaja kohalolek ja preestrite kaasabi. Tegemist oli piduliku toiminguga, kus lausuti kindlad sõnad ning abielu sõlmimisel anti abiellujaile erilist leiba. Teiseks variandiks oli coëmptio, mis sisuliselt tähendas naise ostmist viimase isalt või eeskostjalt. Vajalik oli viis tunnistajat ning kaalumehe kohalolekut. Esmalt küsis peigmees pruudilt, kas viimane soovib tulla talle pereemaks. Kui pruut andis jaatava vastuse küsis ta sama peigmehe käest. Abielu sõlmimise juriidiliseks momendiks oli siiski mancipatio akt, millest hiljem sai imaginaria venditio. Viimane abielu sõlmimise oli usus. See oli abiellumine faktilise kooselu tagajärjel ühe aasta jooksul. Selle abiellumise vormi puhul
annaabi.ee 
