pühitsemine. 1054. aastal toimunud suur kirikulõhe pani aluse lääne ja ida kirikule. Varakeskajal domineerisid Euroopas benediktiini kloostrid. IX ja X sajandi killustatuse ja sisesegaduste ajal olid kloostrid peaaegu ainsad vaimuelu keskused. Tekkisid uued ordud: Tsisterlaste, Dominiiklaste ja Frantsisklaste ordud. Jumala armu vahendasid ka pühakud, kelle tugev usk oli andnud neile jõudu vagaks eluks, kannatusteks ja märtrisurmaks. Pühakutes nähti surelike kaitsjaid ja eeskostjaid. Pühakute hulka kuulusid varakristlikud märtrid, kiriku juhtkujud, vagad jutlustajad, ilmalikud valitsejad ja vaga eluga silmapaistvad inimesed. Nendega seostati jumalikku väge kandvaid esemeid ehk reliikviad. Pühakute matusepaikadesse ja reliikviate juurde sooritati palverännakuid. Ketserlusega võitlemiseks lõi kirik spetsiaalse kohtu- inkvisitsiooni. Ülikoolid ja teadus XI-XIII sajandil arenes mitmest Lääne-Euroopa linnakoolist ülikool. Tuntumad ülikoolid oli
Tegi ta seda oma maitse järgi, mis ei olnud just kõige parem. Sellised teisejärgulised autorid ja dramaturgia olid tema repertuaaris. Moliere oli armunud Madlein'i, oli naise mõju all. Too sisendas Moliere'le, et temast peab saama traagiline näitleja, kuid temas ei olnud traagilise näitleja eeldusi. Hiljem ta sellest unistusest loobus. Reisis pärast Hotel de Bourgogne'i pankrotti 13 aastat. Omandati teatud kuulsus, saadi palju lavakogemusi ning kõrgeid eeskostjaid. Tänu eeskostjatele õnnestus 1658. aastal tulla trupil Pariisi, esitati sel õhtul üks tragöödia ja üks komöödia. Tragöödi oli halvasti esitatud. Mängisid farssi ,,Armunud doktor" - farsi teema oli Pariisis hääbunud ja seega avaldas kuningas vaimustust. Corneille'i klassitsism oli moest väljas. Jean Racine'i (1639-1699) tulekuga tõuseb klassitsistlik komöödia taas jalule. Psühholoogiline teema. Seda kümneaastast pausi peabki täitma Moliere