Samal ehitusperioodil lammutati osaliselt I ringmüüri põhjalõik. Selle läänepoolne osa kasutati ära massiivse torni põhjaseina alusena, lisades siseküljele 0,78-0,8-meetrise paksenduse. Ristkülikulise põhiplaaniga läänetorn (sisemõõtmed 6,91-7,04 x 5,45-5,67 m) juhatas sisse ehitusperioodi, mil materjalina kasutati ainult murtud paasi. Torni lõunaseina kohale rajati uus ida-läänesuunaline müür, eraldades nii kavatise põhjaossa kujuneva pealinnuse lõunapoolsest eeshoovist, kuhu pääses vahetult torni kõrval paikneva värava kaudu. Pealinnuse lõunaküljel, praeguse lõunatiiva kohal paiknesid 15. sajandil ahjudega puithooned. Pealinnuse siseõu sai tänaseni säilinud mõõtmed järgmise suurema ehitusperioodi käigus 15. sajandi alguses, mil valmis idatiib. Tööd kulmineerusid 16. sajandi esimesel poolel, mil lõunatiiva rajamisega üheaegselt ühtlustati ka teiste tiibade kõrgusi. Seejuures on kogu lõunasein koos kahe
tänapäeval enam mingeid nähtavaid pinnavorme ei moodusta. Väravatorni asend lisab veelgi kinnitust, et suur osa kaitsekompleksi ning kogu selle välispiire oli joonise tegemise ajaks sedavõrd hävinud, et alusmüürid polnud enam maapinnal nähtavad. Brotze jooniselt voib selgesti märgata väravatornist läänes müüride jäänuseid, mis kuuluvad torniga ühtsesse süsteemi ning moodustavad justkui eeshoovi. Näib, et sellest eeshoovist viis lõuna suunas läbipääs järgmisesse (suuremasse?) hoovi. Aimdub veel mingi ida läänesuunaline vare, mis võiks olla kogu kompleksi lõunamüüriks ning ühilduda kagunurgal oleva torniga. Ehitusajalooliste võrdlusnäidete taustal tundub ettepanek Edise linnuse dateerimiseks XV sajandi teise poolde mitmeti motiveerituna. Poliitilised suhted Ordu ja Venemaa vahel olid alates 1470. aastatest muutunud eriti teravaks. Ordu hakkas tugevdama oma linnuseid ja
annaabi.ee 
