linnalähedaste parkide ja parkmetsadega. Parke ühendavad teed, eraldi jalakäijatele, jalgratturitele ja autodele. Teedel olgu loogiline sihtpunkt - kool, kauplus, bussipeatus jne. Igapäevane teekond kodunt kooli võiks ometi minna läbi ilusa pargi. Ka linna peateed-sissesõiduteed olgu rohelusest ümbritsetud. Kiirteede ümbruse kujundamine on tähtis ülesanne aiaarhitektidele. Ka tänavate ja majade vahele jäägu haljasalade ribad, kui vähegi võimalik, puudegruppide ja eesaedadega. Ühiskondlikke hooneid nagu haiglad, koolid, muuseumid jne on sobiv paigutada parki ning vastavalt hoone ülesandele kujundada selle ümbrus. Parkides on võimalik säilitada ka alasid väärtusliku loodusega või kultuuriajaloolisi mälestisi (à la vabaõhumuuseum, vanad taluhooned, hauakünkad vms). Need vajavad tihti "puhvertsooni" pargi näol. Pargid peavad olema kõigile kergesti kättesaadavad, seega mitte kodunt kaugel, eriti kehtib see väiksemate laste kohta
1888–1889 valmis ulatuslik planeering, millega määrati kindlaks parkide, alleede, spordiplatside ja mänguväljakute asukoht, samuti pansionite ning villade krundid ja hoonestustingimused. Oluliseks probleemiks kujunes kuurordikülastajate majutusküsimus ja nii asus linn hoogsalt reguleerima tubade väljaüürimist. Et olukorda pisutki leevendada, anti soovijatele sümboolse hinna eest rendile krundid Lehe–Tammsaare–Kuuse tänava vahelisel alal kohustusega ehitada sinna eesaedadega villad, kus on vähemalt neli üürituba suvitajatele. Esimeses maailmasõjas sai kogu kuurordipiirkond tublisti kannatada, hävis ka mudaravila. Sellest hoolimata kasvas kogu kuurordi- ja suvituselu populaarsus ja koos sellega aktiveerus ka elamuehitus. 1930. aastatel hoonestati Papli ja Kaarli tänava vaheline ala, kerkis mitmeid suurjoonelisi villasid (Tammsaare 1A, Supeluse 26 jne), mis kohati asendasid varasema hoonestuse. Nõukogude perioodi lausnatsionaliseerimine viis suure
annaabi.ee 
