põlluharimisega. Ehkki põlluharimine edenes külmade tõttu väga visalt, saavad nad lõpuks võla tasutud. Ühel päeval toimub vendade elus aga suur muutus. Nimelt tuleb linnast nimismees neile teatega, et kõik nende teod on unustatud ja andeks antud. Nad rõõmustavad uudise üle väga. Poisid saavad justkui uue eluvaimu sisse. Nad ehitavad taluõuele hooneid, õpivad lugema ning tegelevad hoolikalt põlluharimisega. Kui möödub kümme aastat nende kodust eemalviibimisest, pöörduvad nad oma kodutallu tagasi. Saabumise puhul peavad nad maha uhke kolimispeok ning otsivad lepitust kõigi endiste vaenlastega. Oma imestuseks märkavad nad, et nad ei ole enam enda küla vaenlased ja neisse suhtutakse nüüd hulga paremini. Niisiis on vennad lõpuks eluga järjele saanud. Paljud neist kosivad endale naised ja talumaadki jagatakse vennalikult ära. ,,Seitse venda" on õpetlik lugu sellest, kuidas suure tahtejõuga, töökusega ja vennaliku
Itaalias valitsev segadus, mille olid põhjustanud sealsed vaenutsevad poliitilised rühmitused, sundis vastvalitud paavsti oma Rooma-asumist edasi lükkama, kuni sellest lõplikult loobus, jäädes resideerima Avignoni. Avignonis resideerimise ajal paisus paavstikuuria bürokraatlik aparaat enneolematult ning kuuria sissetulekud kasvasid tänu mitmesugustele maksudele. Paavstide elu muutus luksuslikuks ja nad ei tahtnudki naasta Rooma. Kuid see kutsus esile usklike protesti: tema Roomast eemalviibimisest nähti sajanditepikkuse traditsiooni rikkumist. Rooma rahvas oli eriti rahulolematu sellepärast, et kaotas paavsti eemalolekuga need tulud, mida oli varem andnud Rooma saabunud palverändurite majutamine. 14. sajandi keskpaiku stabiliseerusid Itaalia poliitilised olud, kuid paavstidel polnud kerge oma autoriteeti Roomas taaskehtestada ning tagasipöördumine venis. Alles pärast saja-aastase sõja puhkemist tegi paavst Urbanus VI (1378-1389), kelle ametissevalimine toimus Roomas,
annaabi.ee 
