Lötakil sokkidega tüdruk hüpleb võrgutava lapsnaise kehastusena inimeste fantaasias. ,,Lolita on kuulus, mitte mina," mainis Nabokov enesega rahulolevalt, kui talle sai selgeks, mil määral oli tema väljamõledud nümf üle pea kasvanud. Erootilise kujuna on Lolita saanud surematuks. Neljakümnele lähenev mees, kes Lolitat pööraselt ja meeleheitlikult armastab, on Humbert Humbert. Ta jutustab loo oma kirest fiktiivse, kirjandusliku autobiograafia raames, mille Humbert koostab eeluurimisvanglas, oodates kohtuprotsessi algust. Teda süüdistatakse mõrvas. Just protsessi eel sureb ta südameinfarkti. Tema pihtimuse annab edasi psühhiaater, kellele advokaat saadab teksti pärast Humberti surma. See on mitmekorde mäng mängus, mille autor romaaniga lavastas, selleks et vältida ebamoraalsuse etteheiteid. Olid 1950.aastad. Nabokov polnud enam tundmatu autor. Sellegipoolest lükkasid viis Ameerika kirjastust romaani tagasi. Lolita pidi 1955
Erise juures olles, tuli sinna ehtne neegrinaine burkas. Kuna Villaril raha polnud, oli ta võimeline kõike tegema. Clarica pidi oma poe sulgema, kui kohale ilmus ülbe riigiametnik. Tekitas probleeme, et kuhu tema siis läheb koos lapsega. Masbuuna hakkas öösel süüa tegema, jäi Erisele vahele ning hakkas toiduga laamendama. Masbuuna käes olev nuga hammustanud Erisele käevarde. Vahele ilmus Villar teisest toast. Butikas oli jäänud vahele inimkaubandusega ja oli eeluurimisvanglas, Udjak siiski norskas laua taga rahumeeli. Villar leidis töö, kaevates auke, mis oli väga ebameeldiv. Politsei retk käis Masbuuna, Erise ja Villari juures kontrollimas, et ei oleks midagi illegaalset. Tuleb välja, et Gretchen on selles kohas Masbuuna tõttu ning Villar on Gretchenist sissevõetud. Tekib probleeme Gretcheni ja Masbuuna vahel, Gretchen soovis Masbuunast lõplikult lahti saada. Gretcheni kiusuks pandi põlema vallaomand, kus oli Masbuuna sees ning ohus.
kellele ja ükskõik millise riigikorra puhul. See on isiklik ja väga sügavale enesesse vaatav teos, mis püüab lugejat aidata pöörama pilgud sisu poole ning suhtuma oma elusaatusesse mitte pelgalt emotsionaalselt, vaid kasutama otsustavatel eluhetkedel ka ratsionaalset mõtlemisviisi. Autoril oli kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, mille märkmed on lubanud tal küllaltki täpselt taastada sündmusi, mis raamatus on kajastatud. Oodates eeluurimisvanglas oma abikaasa kuritegude uurimise tulemusi, ei osanud ta oodata, et tema enese elu kannapöörde teeb. Süüdistatuna selles, et ta ei paljastanud oma mehe kuritegusid, määrati talle 12-aastane vanglakaristus. Selle aja jooksul oli tal piisavalt aega märkmed lahti kirjutada ja jutustuseks vormida. Kuna autor räägib algusest lõpuni, mis ta elus on toimunud, siis süzeeliinid on järjestikused, ei toimu mingeid kõrvalpõikeid. Lugu oli kirjutatud algselt siiski ainult enesele
annaabi.ee 
