" Demokraatia kriis on ka ajakirjanduse kriis, kirjutas Päevaleht. Ajakirjandus oli majanduskriisi aegset valitsust - Tõnissoni oma juba pikemat aega arvustanud, nüüd süüdistas valitsus, et just ajakirjandus on kujunenud olukorras süüdi, õhutades valitsusvastaste meeleolude teket. Valitsus põhjendas eeltsensuuri kehtestamist usalduse taastamise vajadusega. Eeltsensuur ei tulnud ajakirjandusele üllatusena, see kehtis 2 kuud. Ajakirjandus pääses küll eeltsensuurist tänu Tõnissoni valitsuse tagasiastumisele ning kaitseseisukorra tühistamisele, kuid pidi arvestama valitsuse ettekirjutistega ka hiljem. 1938 ilmus trükiseadus, mis tähendas ajakirjanduse lõplikku tasalülitamist. EAL tegevust hinnati nõrgaks, mistõttu poliitika sai korrumpeerida ajakirjandust. (ÕT 12.) Ühtset opositsiooni valitsuse ja tema ajakirjanduspoliitika suhtes EALis ei kujunenud. Kõik EALi reageeringud olid sõnavabaduse piiramise suhtes ettevaatlikud
püüdis nii Venemaal ilmunud kui ka imporditud trükisõna hoolikalt kontrollida. 18. sajandi lõpus loodud tsensuur arenes Nikolai I ajal omaette riiklikuks institutsiooniks, mille tegevust reguleerisid karmid määrused. Kuni 1837. aastani allus tsensuur Balti provintsides ülikoolile, hiljem tsensuurikomiteele. Tsensoriteks olid kohalikud baltisakslastest ametimehed, ülikooli- või gümnaasiumiõppejõud. Mitmed Peterburgis ja Moskvas ilmuvad suured ajalehed vabastati eeltsensuurist, kuid provintsides jäi see täielikult kehtima. 1869. aastast Eestikeelsete trükiste tsenseerimine allutati 1869. aastast Riia tsensuurikomiteele. Alates Nikolai I ajast koostati keelatud väliskirjanduse nimekirju. Ei tohtinud riivata usu aluseid, keisrit ega tema pereliikmeid, ei tohtinud ässitada üht seisust teise vastu. Kirjastamine: Suurem osa baltisaksa teadlaste ja kirjameeste töid trükiti Riias, Miitavis, Peterburis või Saksamaal, mõned Eesti trükikodades
annaabi.ee 
