usutavus, ehe ja veenev inimkujutus; „realism taassünnib vastukaaluna sotsialistliku realismi võltsingutele ja ilustustele” (Epner 2001: 522). Üht allharu, nn. olmerealismi esindas algupärases näitekirjanduses Ardi Liivese looming, samas tähistasid nii Liivese („Uusaastaöö”, 1958) kui ka Juhan Smuuli näidendid eeskätt inimese (taas)väärtustamist laval. Smuuli uuenduslik dramaturgia („Atlandi ookean”, 1956; „Lea”, 1959) oli eeltaktiks 1960. aastate näitekirjanike põlvkonna modernismile, lavastaja Panso ja kirjanik Smuul moodustasid Teatud piirides taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva perioodi täiustus üha ka vihjete ja ümberütlemiste kunst, mis niikuinii õitses argieluski. 1960. aastate lõpu teatriuuendus 1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud
Kaheksakümnendad on kirjandusliku loomingu seisukohalt tema jaoks üsna vaiksed aastad, sel etapil kirjutab ta enesekriitikavabamat ning vähem läbi töötatud teksti. Ilmudes uuesti kirjanikuna tähelepanu keskpunkti üheksakümnendatel, tajub tema stiilist tunduvalt rohkem kompileeritust. Teiselt poolt liigub ta edasi modernistlike kirjutamisviiside katsetamisega. "Päris tekstuaalne Unt ilmub õieti alles 1980. aastate lõpus: selle teatavaks eeltaktiks on küll juba 1984. aastal kirjutatud Räägivad, kuid tõeliselt realiseerub ta romaanina Öös on asju... See Undi kõige mahukam kirjanduslik töö (üle 200 lehekülje) jätab osalt mulje juba puhtast tekstuaalsest modernismist, nagu selle idee selgines ja kristalliseerus kakskümmend aastat varem prantsuse teooriates." (Krull, 1993). Üheksakümnendatel on ta postmodernismi vaimus rõhutatult fragmentaarne, Suurtele
annaabi.ee 
