16). Sokrates lahkab detailselt ja põhjalikult inimindiviidi omadusi ja voorusi ning püüab neid defineerida: headus, õiglus, mõõdukus, julgus jne. Aga ta ei püüa inimest defineerida. Miks? Inimese loomust ei saa avada samal moel kui esemete loomust. Füüsilist eset võib kirjeldada tema objektiivsetest omadustest lähtudes, kuid inimest võib kirjeldada ainult tema teadvusest lähtudes. Järelikult empiiriline vaatlus ja loogiline analüüs, mida kasutati eelsokraatilisel perioodil, ei ole efektiivne ja adekvaatne. Ainult vahetu suhtlemine inimesega võimaldab mõista tema iseloomu. Ainult dialektilise mõtlemise abil võime jõuda inimese loomuse tunnetamiseni. Sokratese arvates on inimene olend, kes lakkamatult iseennast otsib - olend, kes oma eksistentsi igal hetkel peab oma eksistentsi tingimusi vaatlema ja uurima. Selles uurimises, selles kriitilises suhtumises oma inimlikku ellu seisnebki inimese elu tõeline väärtus (Cassirer, 1999, lk.21). Ühesõnaga
leidub veel PseudoPlutarchose "Filosoofide arvamustes" (Placita philosophorum) ning Stobaiose ja Simplikiose teostes. Hilisemateks antiikfilosoofe käsitlevateks allikateks on apostlikud isad, (kreeka) apologeedid ja patristika. Olulisemad on siin just apologeetidest, kirikuisadest ja kristlikest kirjameestest need, kes antiik ja kristliku maailma vahel sarnasust otsisid (Hippolytos, Origenes, Clemens Alexandrinus, Augustinus jt.) (4). Filosoofilised koolkonnad kujunesid eelsokraatilisel perioodil välja nö ääremail: ühelt poolt kreeka Väike Aasia joonia linnades ning teiselt poolt kreeka LõunaItaalia ja Sitsiilia kolooniates. Siit ka filosoofia traditsiooniline jaotus "joonia filosoofiaks" (Mileetose koolkond ja selle järglased) ning "itaalia filosoofiaks" (pythagoreism ja eleaadid). Kogu eelsokraatilist filosoofiat nimetatakse sageli ka eelklassitsistlikuks seda eeldusel, et klassikaline, st. teaduslik filosoofiline mõtlemine algab alles Sokratesega
annaabi.ee 
