Eesti ristiusustamist on hinnatud mitmeti. Osalt on selles nähtud ,,seitsmesaja-aastase orjapõlve" algust, teisalt on väidetud, et ristiusustamise kaudu liideti Eesti Lääne-Euroopa kultuuriväljaga. 1 Varaseimateks ristiusu tunnusteks arheoloogilises materjalis peetakse üldiselt ristikujulisi ripatseid, mis sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka. Üksikuid leitud ristripatseid, muidu paganlikes matustes, seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele. Kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud selle kinnituseks vastu risti, võisid kaubelda vabalt kristlastega, ütlemata sealjuures lahti oma paganlikust ühiskonnast ja selle tõekspidamistest.
kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes. Üksikuid ristripatseid muidu paganlikes matustes seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele. Teatud tingimustel võisid nad näiteks külastada kirikuid ja osaleda jumalateenistusel. Vast kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud selle kinnituseks vastu risti, võisid kaubelda vabalt kristlastega,
annaabi.ee 
