võimaldades ruumi kokkuhoidu ja madalamat kliirensit. Vedav ja veetav hammasratas on omavahel pidevalt libisevas liikumises. Sellised reduktorid on seestpoolt õlitatud ja ette on nähtud kasutamiseks tagasillas hüpoidülekannetes API GL-5/GL-4 transmissiooniõli.[2] Hüpoidülekande hambumist reguleeritakse reguleerseibidega, need paigaldatakse juba tehases õige reguleeringuga koonuslaagrite taha telgsuse stabiilsuse tagamiseks. Eestpoolt sisendvõlli koonilise sisendhammasratta laagri eelpingu reguleeritakse kindla momendiga silindrilise vahepuksi deformeerimise teel. PILT 2. HÜPOIDÜLEKANNE [3] PILT 3. VW LT 46 HÜPOIDÜLEKANNE 3. DIFERENTSIAAL 5 Diferentsiaali põhiline töö on jaotada pöördemoment tagaratastele õiges proportsioonis ning võimaldada sõiduki pööramisel reguleerida sisekurvis olevat ratast aeglasemaks ja väliskurvis
K-K)3, M2K-II3 jt.) või mitte- määritavatel kummipuksidel (K-175B, «Voshod» jt.), mis töötavad kummi elastsuse arvel. Õõtshargi tagumiste otste ja raami vahele on kinnitatud keerd vedrudega amortisaa- torid. Nende kinnituses käsutatakse samuti peamiselt kum- mipukse. Mootorrattal M2K-II «Sport» on tagavedrustuse jäikus reguleeritav vastavalt masina koormusele. Selleks on amortisaatorite allosas astmelised kaldmuhvid, mille pöö- ramine käepidemega muudab vedru eelpingu (joon. 91, b). Motorrattal «Pannonia» töötab Õõtshargi ühe haruna peaülekandeketi käte (vt. joon. 84). Harki saab teljel eks- tsenrikute abil pikisuunas nihutada, mis muudab keti pin- riks. Hark õõtsub raami liikumatul teljel kaproonpuksidel, gust. mis on omakorda pressitud kummipuksidesse. Sellised lii-
annaabi.ee 
