Suvine koolivaheaeg pikenes kahele kuule. Tundide arv muutus, vene keele tunde toimus rohkem saksa keele tundide arvelt, kreeka keel muudeti fakultatiivseks aineks ning ladina keele õpetamist alustati alles 3.klassis. Õppetöö muutus elulähedasemaks kuid gümnaasium säilitas ikkagi klassikalise iseloomu. (Kennik, Laul, Liim, Naber, Sirk, 1981) 1912.aastal lisandus kohustuliku ainena sõjaline ettevalmistus, ning I maailmasõja ajal vähendati võõrkeele ja filosoofia eelkursuse tunde ning suurendati Venemaa ajaloole ja geograafiale pühendatud tundide arvu. Õppetööd iseloomustas formaalne ainekäsitlus ja tuupimine. Aastal 1907-1914 Nikolai I gümnaasiumis õppinud ja hiljem pedagoogina töötanud Ernst Nurm meenutab: „Ainult õpik, õpik!“ Tänu tuupimisele avaldas olukord negatiivset mõju õpilastele ning tänu sellele oli väljalangemine suur. (Kennik, Laul, Liim, Naber, Sirk, 1981)
võiks äärmisel juhul lähtuda õppesisu kui terviku kujundamisel. Tunni või kitsama teema piires peaks eesmärgi sõnastama tegevuse kaudu, mis aitab eesmärki saavutada (nt arendada ruumikujutlust järjestusseoste ülal, all, ees ja taga kasutamisega ümbruse kirjeldamisel). Konkreetsest tegevusest (tegevustest) lähtumine aitab eesmärgi täpsustamise kõrval valida ka vajalikke õppemeetodeid ja vahendeid. Tundide õige eesmärgistamine on eriti vajalik matemaatika eelkursuse õpetamisel. Praktika kinnitab, et tänu õigesti valitud eesmärkidele säilib kasutatav ainekontseptsioon. Olgu selle kinnituseks järgmine näide. Hulkade esmase võrdlemise aluseks on samaväärsete hulkade moodustamine, mis põhineb kahe hulga esemetest paaride moodustamisel. Paarilisteta esemete järgi määratakse seose liik ( on rohkem kui, on vähem kui). Sageli aga piirdutakse ainult loendamisega, s.o hulkadevahelise seose üle otsustatakse esemete arvu järgi
annaabi.ee 
