ristiusueelsete rituaalsete talitlusetega. Rootsi võimud, balti aadel ja baltisaksa luterlik kirik asusid püha innuga seda vastupanu murdma. Eesti alale iseloomulikuks võib lugeda asjaolu, et luterliku ideoloogia ägeda propageerimise ja nõiaprotsesside aeg kujutas endast ka esimest intensiivset ja massilist ideoloogilist pealetungi eesti rahva vaimseks orjastamiseks. Hoolimata kõigist ponnistustest ei läinud politesi- ja kirikuvõimudel korda eelkristlikke uskumusi ja traditsioone täielikult välja juurida. Kuni XVII sajandi lõpuni harrastati ebajumalakultust ulatuslikult ja küllaltki vabalt. XVIII sajandi esimesest veerandist on esimesi tundemärke ja ettekuulutusi rahva vaimuelus aset leidvaist muutustest, mis küllaltki jõuliselt esile tõusid 1730.-1740. aastail vennastekoguduse liikumises. Küllaltki kesksel kohal oli veel suure autoriteediga vanade uskumuste esindaja- talupoegade silmis ,,tark", võimudele ,,nõid"
palmipuude ja lihavõtte pühade ajal märtsis aprillis. Kristlikuks põhjenduseks kombele on olnud see, et kui Lõuna Euroopas olid nende tähtpäevade sümboliteks palmi või õlipuu oksad, siis Põhja Euroopas, kus neid taimi ei leidu, asendati nad urbades pajuokstega. Kuid pajuurbadel on kevadega inimeste silmis olnud ilmselt palju ürgsemaid seoseid, kui kristlikud tähtpäevad. Eestlaste ja teiste läänemere - soome rahvaste traditsioonis kannab selgelt eelkristlikke märke kevadise urbepäeva kombestik. Urbepäeva keskseks rituaaliks oli urbimine. Viimastel sajanditel on urbimist tehtud palmipuudepühaga samal päeval. Selle päeva hommikul äratati pereliikmeid ja naabreid pajuokstega lüües. Tihti oli urbijaks maja peremees või mõni muu auväärne pereliige. Usuti, et see, kes tõuseb sängist kohe esimese oksapuudutuse peale, on virk kogu järgneva aasta. Laisem tõusja pidi järgnevaks aastaks jääma laisaks. Urbijad
annaabi.ee 
