23. Võimukorraluds Eesti Vabariigi 1920.a Põhiseaduse järgi. Võimude lahususe idee. Põhiseadus täiendas seda neljanda elemendiga- rahvaga, kusjuures rahvast käsitati riigiorganina. Tervikuna tõi Põhiseadus valitsejad ja valitsetavad üksteisele lähedale ning võis rääkida rahvavõimust. Samas olid esinduskogu volitused väga laiad ja üheselt määratlemata, ulatudes ka täitev- korraldavasse sfääri. See põhjustas täitevvõimu nõrkuse ja ebastabiiluse. A.Looring arvas, et eelkonstitutsioone oli kaks- Maanõukogu 28.11.1917.a otsus ja Asutava Kogu 19.05.1919.a seletus Eesti riiklikust iseseisvuse ja sõltumatuse kohta. 1920.a põhiseadus. Kõrgemaiks võimukandjaks oli rahvas. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu- ühekojaline parlament, mille 100 liiget valiti iga kolme aasta tagant rahva poolt. Täidesaatvat võimu teostas valitsus, mis vastutas Riigikogu ees. Valitsusse kuulusid ministrid ja riigivanem. Kohalikul omavalitsusel oli kohalike asjade otsustamisel suur iseseisvus
parlamendi mõlemas kojas. 2) Usalduse kaotusega on tegemist, kui valitsus ise algatab usaldushääletuse, seostades oma ametis jätkamise mingi eelnõu vastuvõtmisega (usaldusküsimusega). Kui eelnõud vastu ei võeta, siis astub valitsus tagasi. Eelnõu usaldusküsimusega sidumine tähendab valitsuse ähvardust, et eelnõu vastu võtmata jätmisel läheb poliitiline vastutus uue valitsuse moodustamise eest üle eelnõu vastu hääletanutele. ERIOSA 62. Nimetage Eesti riigi eelkonstitutsioone aastatest 1917 kuni 1919. A-T. Kliimann luges Eesti eelkonstitutsioonideks: 1) 28. novembril 1917. a. (uue kalendri järgi) võttis tollane Eestimaa kubermangu kõrgeim omavalitsusorgan Ajutine Maanõukogu (hiljem hakati nimetama Maapäev) - vastu otsuse kõrgeimast võimust, millega ta kuulutas end Eestis ainsaks kõrgeim võimu kandjaks kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni. See otsus lõi täiesti uue juriidilise olustiku, lõhkus seosed
annaabi.ee 
