maavarasid. 3.3. Peitvara Sageli võib leida, et tänapäevased lahendused õiguslikele probleemidele on tulnud Rooma õigusest. Üheks näiteks võib tuua peitvara (thesaurus). Peitvara on asi, mille omanik on selle leidmisel teadmata ning jääbki teadmata (AÕS §103 meil peitvara kohta, mis sätestab, et peitvara omanik ei ole teada ning kuulub sellele kelle maalt see leiti). Probleem tekib siis, kui peitvara leitakse võõralt maatükilt. Vastavalt eelklassikalisele printsiibilisele teooriale, mis tõlgendas omaniku õigusi asjale äärmiselt laialt, jääb asi pärast selle leidmist võõra maatüki omaniku ainuomandisse. Eelklassikaline õigusteooria (3. saj keskpaik eKr 82. a eKr) rõhutas tsiviilõigusliku omandi puhul omaniku tahet ning omakasupüüdlikust, mille tulemusena üldse asjad omaniku omandisse saavad. Nii on vastavalt eelklassikalisele õigusteooriale ka asi, millest omanik ise teadlik pole, ikkagi tema omandis. Klassikaline teooria (82
koolkonna kirjanduslikku tegevust: eelistati kirjutada ius civile käsitlusi, kommentaare, aga ka nende teosed kandsid sageli ka pealkirju epitomae (väljavõtted vanemate juristide teostest) või notae (vanemate juristide teoste kommentaarid). Kuigi leidus ka probleemkirjandust nagu prokuliaanidel, ei olnud sabiniaanide koolkonna autorite põhirõhk sellel. Traditsiooniliselt peetakse sabiniaane pigem konservatiivseteks. Seda sellepärast, et sabiniaanid tõid eelklassikalisele õigusteadusele tuginedes oma kaasaegsesse õigusteadusse tagasi mõtlemise printsiipides ja põhjendasid oma arvamusi ka loomuõigusele toetudes. Üheks oluliseks näiteks sellest on hea usu põhimõtete tagasitoomine juriidilisse argumentatsiooni. Bona fides on loomuõiguslikest printsiipidest kõige tähtsam nii Rooma kui ka tänapäevases õigusteaduses ja iseloomustab printsiibi kui sellise olemust ka kõige paremini
annaabi.ee 
