treeningu, õppimise, kooli, lasteaia suhtes). (Kallas jt 1999) Asend Kirjeldatakse lapse asendit. Vastsündinul on fleksoorne asend. Seliliasendist istuli tõmbamisel on peahoid ebakindel, kuid laps püüab pead hoida rindkerega ühes tasapinnas. (Kallas jt 1999, Hockenberry ja Barrera 2007) Väikelapseeast alates on laps võimeline ise enesele sobilikku asendit võtma. Patoloogia Sund- või eelisasend — laps tahab pidevalt istuda, ei jõua seista, lamab külili põlved kõverdatud. Opistotoonus ehk meningiitiline asend — laps lamab külili asendis, käed keha ligi kõverdatud, pea sirutatud taha põhjustatuna kaela ja seljalihaste tugevast reflektoorsest pingest. Selg on lordoosis. (Kallas jt 1999, Uibo jt 2010) Mikroanomaaliad ehk stigmad Kirjeldatakse uuritaval esineda võivaid stigmasid. Mikroanomaaliate esinemine, kolm või
juba märtsi lõpuks ning ehitamine pidi algama vahemikus 15.aprill kuni 1.juuni 1916. Nii kiiresti siiski ei läinud ning alles 29.aprillil toimunud nõupidamise käigus valiti pakkumiste seast välja Taani firma Christiani & Nielsen poolt esitatud projekt (projekti juhiks Herluf Trolle Forchhammer ja konstruktoriks Sven Schulz), mis nägi ette kolme koorikbetoonist kuplit põhiplaaniga 50 x 100 meetrit. 9. juunil valiti ehitajaks samuti firma "Christiani & Nielsen", kellel oli teatav eelisasend, sest omas Peterburis oma esindust ning oli tegev ka Noblessneri ellingu ehitamisega. 5. juulil 1916.a. alustati, siis juba ametlikult Tallinna Vesilennujaamaks nimetatud objektil tegelike ehitustöödega ning paralleelselt angaaridega käis ka sadamamuulide rajamine. 13.10.1917 tuli käsk seoses sõjategevusega ehitustööd lõpetada aga õnneks olid angaarid selleks ajaks peaaegu valmis (puudusid suured lükanduksed, kaldtee lennukite veeskamiseks ja põrandal polnud laudadest katet) 1918.a
juba märtsi lõpuks ning ehitamine pidi algama vahemikus 15.aprill kuni 1.juuni 1916. Nii kiiresti siiski ei läinud ning alles 29.aprillil toimunud nõupidamise käigus valiti pakkumiste seast välja Taani firma Christiani & Nielsen poolt esitatud projekt (projekti juhiks Herluf Trolle Forchhammer ja konstruktoriks Sven Schulz), mis nägi ette kolme koorikbetoonist kuplit põhiplaaniga 50 x 100 meetrit. 9. juunil valiti ehitajaks samuti firma "Christiani & Nielsen", kellel oli teatav eelisasend, sest omas Peterburis oma esindust ning oli tegev ka Noblessneri ellingu ehitamisega. 5. juulil 1916.a. alustati, siis juba ametlikult Tallinna Vesilennujaamaks nimetatud objektil tegelike ehitustöödega ning paralleelselt angaaridega käis ka sadamamuulide rajamine. 13.10.1917 tuli käsk seoses sõjategevusega ehitustööd lõpetada aga õnneks olid angaarid selleks ajaks peaaegu valmis (puudusid suured lükanduksed, kaldtee lennukite veeskamiseks ja põrandal polnud laudadest katet) 1918.a
annaabi.ee 
